ok

Teisipäev on uus reede.

Juhe jooksis just kokku. Paras talle.

Kõik on nii halvasti, et ma hakkasin sealiha sööma. Väga halb oli.

Ikka olen Ameerika filme vaadates mõelnud, kuidas saab teha 80-tunniseid töönädalaid. Nüüd siis tean: tuleb ärgata kell 3.45 (sest AirBaltic lendab kõrvalkülla kahe lennukiga) ja koostada endale ametlik programm lõpuga 23.00. Vilnius ise on vihmane ja külm. Väga vihmane ja külm. Tõsi on ka see, et reis on parimaks kohaks, kus tutvuda teiste eestlastega, just nendega, keda kodukandis tihti märganud oled, aga päris vestluseni veel jõudnud pole. Kelle teisega neil siin välismaal ikka emakeeles rääkida, eks ole. "Ettekandja, palun meile kolm pudelit vahuveini, mul on homme pikk tööpäev!" Võiks ju öelda, et see oli viga, sest pärast järgmise päeva diskussiooni ja ettekannet taarusin voodisse veel enna kella kolme päeval ja jäin sinna hommikuni... uni, uni, uni..., aga ei tee seda: pole midagi värskendavamat, kui lasta endal taas avastada, kui vähe meid ikkagi on ja kuivõrd kõik on kõigi eksid. Või eksi eksid. Arvata on, et asi saab vaid keerulisemaks minna, arvestades kuhjuvat vanust või nii. Ja seda vanust kuhjub küllaga: ennevanasti võtsin reisidelt viimast (eriti neilt, kus kõik kinni maksti), aga nüüd tundsin vastupandamatut vajadust kohe, kui tööasjad aetud, koju tagasi saada. Isegi fakt, et elasin hotellitoas, mis ulatus läbi kahe korruse ja sisaldas nelja voodit ("Vabandage, ma tahtsin lihtsalt küsoda, et mitu inimest te siia tuppa panna kavatsete? Aa, et kedagi teist ei tulegi, no selge, tänan."), ning et käidud sai ka kohalikus rahvusgaleriis külma sõja aegse disaini näitusel, ei leevendanud tahet parema meelega kodus olla. Vanadus karjub tulles. Nüüd on see hetk igatahes käes: istun täiesti mahajäetud ja külmas, väga külmas lennujaamas. Atmosfäär on pisut nagu "Casablanca" lõpus, ainult eet ilma igasuguse romantika ja kinematograafilise saavutuseta. Ühtki lennukit ka ei paista veel. Internet vähemalt on. Kirjutaks siia lõppu midagi leedu keeles nagu reisikirjelduste puhul ikka kombeks, aga ausalt öeldes ei vaevunud sel korral sõnagi ära õppima - isegi mees, kes mulle tänaval järele karjus ja väitis, et ta mulle 20 litti võlgu on (kohtusime kunagi varem kuskil?), tegi seda inglise keeles. Las kallab!

No mis seal ikka juhtuda saab, kui Mojitosid müüakse pooleliitristena? Võtsime igaüks kolm tükki, misjärel tantsisime läbi kõik ettejäävad baarid, kus enamikes mees süntesaatoriga toanurgas. Lõbu laialt. Hommikusöögile muidugi ei jõudnud, aga randa on küll plaanis minna - kuidas sa tuled lõunast valgena tagasi? Ja olgu öeldud, et lõunamaa suurim ahvatlus on siinne toit: on ilmselge, et Eestis ei suhtuta söömisesse grammigi nii kirglikult kui siinpool Euroopat, kus iga õhtusöök on nauding omaette. Oleme kolm päeva järjest süüdimatult üle eelarve õginud head ja paremat eri restoranides, millest eilne - imepisike pereresto - oli kõige parem. Teinekord tasub reisijuhid kõrvale heita, sest seal soovitatavad kohad on kas pungil täis või suletud, ning katsetada täitsa tühje kohti, mida ka eile tegime. Olgu ka öeldud, et pärast meie sisenemist läks koht üsna kiiresti täis ning magustoidu ajaks oli ukse taga juba järjekord. "Look, this must be a good place," arutasid möödujad. Algajad.

Ma pole siiani otsustada suutnud, kas mulle Portugali mehed meeldivad. Christiano Ronaldo, eks ole. Neid on siin palju, kõigil tuubitäis geeli juustes, aga ikkagi kuidagi ei nagu. Karvased jalad on neil küll, aga mis seegi päästab, kui pikkust vähevõitu. Muidugi kohtab siin tihti väga musti mehi, kes tekitavad pehmelt öeldes loomalikke kiresööste oma täpselt väljajoonistunud lihastega. Küll aga tean nüüd, miks kõik mehed Prantsusmaal ilusad on - koledad prantsalsed nimelt on Portugalis puhkusel. Ja nii need üldistused sünnivad ;)

Palun väga! Istud oma kolleegidega, keda näed kord aastas, suvalises Lissaboni kohvikus, jood veini ja ajad lolli juttu, kui pilku tõstes tundub sulle, et näed tuttavat nägu. Pead seda eksituseks, sest pole seda inimest juba aastaid näinud, aga siis tuleb meelde küll, et ta ju töötab ja elabki nüüd Lssabonis. Aga ikkagi, mis on tõenosus? Vaatad siis veel korra või paar ning olles täiesti veendunud, et see ongi vana tuttav balletiartist, lähed tema laua juurde ja tervitad eesti keeles. Nägu, mis sulle vastu vaatab, on ehk sama üllatunud, kui sul endal mõned minutit varem ees oli. Lisaks selgub, et paari tunni pärast algab tal läheduses tasuta etendus, millele sa täiesti kogemata satudki, kuigi unustasid aadressi ära ning sõid vahepeal pika ja veinirohke suurepärase õhtusöögi Bota Altos. Elu missugune, eks ole.