ok

2010-03-26T11:32:00.001+02:00

Esimene kevadine kärbes: tapetud. Korraks tundsin süümepiinu, siis mõistsin - eelmise aasta oma. Nüüd on süda rahul.

2010-02-08T10:07:00.002+02:00

Üks on kindel: diplomaatiat ma ema käest õppinud pole. Helistas eile, et "soovida palju õnne ette ära, et kui õigel päeval ära unustab". I feel special.

2010-01-29T19:01:00.001+02:00

Ja vesi sai! Jällegi ei pidanudki muud tegema, kui 45 minutit, käsi üleval, miski puhur näpus, keldris seisma ja kuulama, kuidas ühisuse esimees püüab segamini seletada torude külmumisega seonduvat füüsikat ning valjult lahata põhjuseid, miks kõik maja elanikud teda vihkavad. Persse kokkuhoid, nüüd lasen veel voolata.

2010-01-25T18:21:00.002+02:00

Ja vesi sai! Ei pidanudki muud tegema, kui 45 minutit, käsi üleval, miski puhur näpus, keldris seisma ja kuulama, kuidas ühisuse esimees püüab segamini seletada torude külmumisega seonduvat füüsikat ning valjult lahata põhjuseid, miks kõik maja elanikud teda vihkavad. Mina olevat meeldiv erand. Jei. Nüüd kavatsen kasutada kõiki veeega seonduvaid atribuute oma korteris nii üheaegselt kui vähegi võimalik.

2010-01-24T12:48:00.003+02:00

Minu pagas on kodus. Tere tulemast talle. Plaanisin vastuvõtusündmuseks suurema eneseküürimise reisult naasnud kosmeetikaga, aga laupäeva varahommikul mitteüksi koju jõudes avastasin, et vett loomulikult pole - torud külmunud. Aasta on alanud ebaõnne tähe all, aga ma ise mõtlen, et see on ikkagi hea märk, mis näitab, ei, tirib lausa ninapidi juurde, et mind on raske endast välja viia. Polegi kõige hullem teadmine mõned-mitmed päevad enne suurt juubelit. Ainus potentsiaalselt kahtlevat kulmukortsutamist vääriv võimalus on eksida endale võetud mõtte vastu, et eraeluks sel aastal aega jääda ei tohi, kuivõrd kogu energia peab minema doktoritöö kirjutamisele. Võimalik, et jätsin suures enesekindluses kaitse siiski pisut auklikuks, sest reedeöises pedepuhvetis avastasin end ühtäkki kellegi päris lihast ja luust elemendiga keelipidi koos. Ja koos. Ja koos. Ja koos. Ja koos. Tagantjärele ei teagi, et mis see nüüd oli: natukene nagu üheöösuhe, sest öö me koos veetsime, aga siivutusi tegemata ning järgmisel hommikul polnud pakitsevat vajadust hüvastigi jätta. Samas millegi pikema alguseks on seda nüüd ka pisut raske hetkel mõelda, kuivõrd kõhuliblikad talvituvad endiselt ükskõiksuse-maal (paari avatud silma küll arvasin nägevat tiibade alt piilumas). Numbreid vahetasime ja ma pole küll päris kindel, aga arvestades tema vanust, mis on jah mõnevõrra minu omast väiksem (jäädes küll tasemele, mille piires esimese klassi õpilased arvutavad, napilt), usun ma end hetkel olevat televiisorist nähtud "sa pead ootama kolm päeva, enne kui helistad" narratiivis. Kas poleks tore see? Ja täitsa esmakordne kogemus niikuinii. Oota, aga kas seda kolme päeva arvutatakse kohtumise või viimati nägemise hetkest? Nuvot sulle kooki moosiga, poleks ikka tohtinud neisse romantilistesse komöödiatesse nii üleolevalt suhtuda, nüüd võin sihukesse ämbrisse astuda, et hoia ja keela.

2010-01-17T16:52:00.001+02:00

Sain just positiivse sõnumi, et minu pagas, mis läks kaduma kümme päeva tagasi, on lõpuks ometi saabunud minu kohalikku lennujaama - Riiga.

2010-01-10T13:15:00.002+02:00

Hetke olukord: tagasilend on cancelled, ükski abitelefon ei vasta (ülipikad ootejärjekorrad), pagasit pole ikka veel (kolm päeva samad riided ja muu jama), telefoni aku saab kohe tühjaks (aku kadunud pagasis) ning rahakotis on 3 eurot. Mulle Dublin meeldib. Sõidan siis igaks juhuks lennujaama, hotellist visatakse niikuinii kohe välja. Loodetavasti on iirlased oma lapsemeelsusest üle saanud ja täna keegi lumepallidega loopima ei hakka - eile õhtul oli täiesti võimatu tänavatel liikuda, sest kõik inimesed mängisid iga möödujaga lumesõda vaatamata sellele, kas viimane oli asjast huvitatud või mitte. Tahan koju.

2010-01-09T01:22:00.002+02:00

Siin ma nüüd siis olen: tasuta internetti antakse päevas ühe tunni jagu, pagas on endiselt kadunud ning Heathrow lennujaamas oli just mingi turvaintsident, mis koos läheneva lumetormiga tähendab, et tõenäosus pühapäeval koju jõuda muutub aina väiksemaks. Niigi lükati mu lend tulles kaks tundi edasi ning ühel lennul tulid lennukisse kaks politseinikku, kes noore mustanahalise mehe endaga kaasa viisid; rääkimata sellest, et läbisin oma elu esimese biomeetrilise turvakontrolli... Jah, see reis jääb igal juhul meelde. Nüüd vanni, sest see on ainus koht, kus sooja saab; need kuradi iirlased ei oska ju midagi peale hakata, kui lund sajab ja väljas miinuskraadid - teed moodustavad suure liuvälja ning kõikides siseruumides on pakane, sest küttesüsteem kui selline pannakse siin tööle vaid juhul, kui pärast suuremat kära õnnestub maja omanikke veenda töömees kohale kutsuda, kes siis kruvid lahti keerab. Pühapäevani siis?

2010-01-03T16:00:00.002+02:00

Üldiselt olen ma kõikvõimalike kohustuslike tähistamiste vastu immuunne, aga aasta lõpus, kui pole enam võimalik sammugi teha, ilma et komistaks mõne edetabeli otsa, tunnen minagi vajadust vahekokkuvõtteid teha - mõttetu ja jabur, ma tean, aga teisiti ei saa. Patoloogiline värk. Algselt mõtlesin, et saan hakama nii, et ei aja kümme päeva habet ning ei söö kolm päeva (et paast või nii), aga eile ei pidanud enam vastu ning tõstsin elamise ümber (täpsemini leidsid uue asupaiga neli minu kuuest mööbliesemest) ning tühjendasin kõikide kappide-sahtlite sisud põrandale. Suurpuhastus ühesõnaga. Jälle tuli neli kotti äraviskamiseks ja juba terve kohvritäis koos kohvriga ära andmiseks. Igasugune kärpimine ja koondamine ja eemaldamine pakub mulle muiddugi haiglast naudingut, seega vaatasin üsna tuhmi pilguga Eesti Mobiiltelefoni arveid ja maksekorraldusi eelmise sajandi lõpuaastailt, mille olin kenasti kokkuklammerdatuna kõik alles hoidnud. Ikkagi elu esimene telefon ja pealegi olin tol ajal maksmisega vähemalt ühe kuu jagu ka graafikust maas - miks ma need aga kõigil viimasel viiel kolimisel kaasa tarisin? Arvatavasti seetõttu, et ei viitsinud enamikesse kaustadesse vaadatagi, et mis sealt leiab - tänagi viskas ühel hetkel kopa ette ja ikka sai mingi osa pabereid-esemeid niisama kappi tagasi visatud. Kevadise suurpuhastuseni?

2009-12-28T13:27:00.003+02:00

Jõulud - ainus viis neid täiemõistuselisena üle elada on panna alus päris oma jõulutraditsioonile. Mul on selleks kujunenud kapist välja tulemine: eelmisel aastal julges vend pärast kolme pudelit koduveini selle ära küsida, tänavu oli siis kord ema käes - alkohol oli mängus siingi, nagu vendki. Ühesõnaga. Juba paar päeva enne seda suurt perepüha helistas vend ühel hommikul ja õnnitles mind tütre sünni puhul - ema olevat nii öelnud. On alanud ema surnuksjoomise uus (viimane, kui isa meenutada) faas - deliirium. Koju jõudes nägingi suurte imestunud silmadega ema, kes küsis, et aga kus siis ülejäänud perekond on? Vastasin, et ta on hulluks läinud, mille peale ta hämmingus lahkus ja rohkem end pühade ajal enam näole ei andnudki. Et pühad perega on vaatamata kõigele toredusele siiski kergestiriknev kaup, lasin järgmisel päeval kiirelt jalga ja emaga hüvasti jätma ei läinudki (tal oli seal oma poldiga tegemist). Tallinna jõudes oli telefonis kaks vastamata kõnet emalt. Tahab pahandada, et niimoodi ära läksin, mõtlesin ja tundsin süümepiinu. Aga, suur poiss, nagu ma olen, võtsin julguse kokku ja helistasin. Minu tervitusele tuli vastuseks vaid küsimus: "Oled sa gei?" Kinnitasin seda. "Aga tütar"? Viitasin taas tema hullumeelsusele. "No kes see teine sinu numbrilt siis helsitab mulle? Sa ju ise rääkisid, et tüdruk on sul vasakul õlal ja tahab mähkmete vahetamist. Kas sa valetad mulle praegu või?" Jäin oma seksuaalsusele kindlaks. "Sa ei ole minu laps," ja läbi see kõne oligi. Ei osanudki nagu midagi tunda, ei rõõmu, et asjaga ühel pool, ega isegi pahameelt venna pärast, kes ilmsesti ema silmi avamas käis. Nii jätsingi asja sinnapaika. Järgmisel päeval helistas ema uuesti, et öelda: "See tõesti pole minu süü." Kuidagi oli asjasse segatud ka kooliarst, aga sellest osast ei saanud ma päriselt aru, kinnitasin talle vaid, et kaasa tunda pole vaja, kõik on üsna hästi. Vaevalt ta mind uskus. Igatahes nüüd on seegi tehtud. Järele on veel jäänud vanavanemad, aga miskipärast ma arvan, et nad teavad niigi. Samas - eeldasin seda ka oma perekonnast, aga näe.

2009-12-02T12:10:00.001+02:00

Teisipäev on uus reede.

2009-10-21T18:35:00.001+03:00

Juhe jooksis just kokku. Paras talle.

2009-10-12T14:29:00.002+03:00

Kõik on nii halvasti, et ma hakkasin sealiha sööma. Väga halb oli.

2009-10-11T18:25:00.003+03:00

Ikka olen Ameerika filme vaadates mõelnud, kuidas saab teha 80-tunniseid töönädalaid. Nüüd siis tean: tuleb ärgata kell 3.45 (sest AirBaltic lendab kõrvalkülla kahe lennukiga) ja koostada endale ametlik programm lõpuga 23.00. Vilnius ise on vihmane ja külm. Väga vihmane ja külm. Tõsi on ka see, et reis on parimaks kohaks, kus tutvuda teiste eestlastega, just nendega, keda kodukandis tihti märganud oled, aga päris vestluseni veel jõudnud pole. Kelle teisega neil siin välismaal ikka emakeeles rääkida, eks ole. "Ettekandja, palun meile kolm pudelit vahuveini, mul on homme pikk tööpäev!" Võiks ju öelda, et see oli viga, sest pärast järgmise päeva diskussiooni ja ettekannet taarusin voodisse veel enna kella kolme päeval ja jäin sinna hommikuni... uni, uni, uni..., aga ei tee seda: pole midagi värskendavamat, kui lasta endal taas avastada, kui vähe meid ikkagi on ja kuivõrd kõik on kõigi eksid. Või eksi eksid. Arvata on, et asi saab vaid keerulisemaks minna, arvestades kuhjuvat vanust või nii. Ja seda vanust kuhjub küllaga: ennevanasti võtsin reisidelt viimast (eriti neilt, kus kõik kinni maksti), aga nüüd tundsin vastupandamatut vajadust kohe, kui tööasjad aetud, koju tagasi saada. Isegi fakt, et elasin hotellitoas, mis ulatus läbi kahe korruse ja sisaldas nelja voodit ("Vabandage, ma tahtsin lihtsalt küsoda, et mitu inimest te siia tuppa panna kavatsete? Aa, et kedagi teist ei tulegi, no selge, tänan."), ning et käidud sai ka kohalikus rahvusgaleriis külma sõja aegse disaini näitusel, ei leevendanud tahet parema meelega kodus olla. Vanadus karjub tulles. Nüüd on see hetk igatahes käes: istun täiesti mahajäetud ja külmas, väga külmas lennujaamas. Atmosfäär on pisut nagu "Casablanca" lõpus, ainult eet ilma igasuguse romantika ja kinematograafilise saavutuseta. Ühtki lennukit ka ei paista veel. Internet vähemalt on. Kirjutaks siia lõppu midagi leedu keeles nagu reisikirjelduste puhul ikka kombeks, aga ausalt öeldes ei vaevunud sel korral sõnagi ära õppima - isegi mees, kes mulle tänaval järele karjus ja väitis, et ta mulle 20 litti võlgu on (kohtusime kunagi varem kuskil?), tegi seda inglise keeles. Las kallab!

2009-07-12T12:51:00.002+03:00

No mis seal ikka juhtuda saab, kui Mojitosid müüakse pooleliitristena? Võtsime igaüks kolm tükki, misjärel tantsisime läbi kõik ettejäävad baarid, kus enamikes mees süntesaatoriga toanurgas. Lõbu laialt. Hommikusöögile muidugi ei jõudnud, aga randa on küll plaanis minna - kuidas sa tuled lõunast valgena tagasi? Ja olgu öeldud, et lõunamaa suurim ahvatlus on siinne toit: on ilmselge, et Eestis ei suhtuta söömisesse grammigi nii kirglikult kui siinpool Euroopat, kus iga õhtusöök on nauding omaette. Oleme kolm päeva järjest süüdimatult üle eelarve õginud head ja paremat eri restoranides, millest eilne - imepisike pereresto - oli kõige parem. Teinekord tasub reisijuhid kõrvale heita, sest seal soovitatavad kohad on kas pungil täis või suletud, ning katsetada täitsa tühje kohti, mida ka eile tegime. Olgu ka öeldud, et pärast meie sisenemist läks koht üsna kiiresti täis ning magustoidu ajaks oli ukse taga juba järjekord. "Look, this must be a good place," arutasid möödujad. Algajad.

2009-07-11T20:03:00.002+03:00

Ma pole siiani otsustada suutnud, kas mulle Portugali mehed meeldivad. Christiano Ronaldo, eks ole. Neid on siin palju, kõigil tuubitäis geeli juustes, aga ikkagi kuidagi ei nagu. Karvased jalad on neil küll, aga mis seegi päästab, kui pikkust vähevõitu. Muidugi kohtab siin tihti väga musti mehi, kes tekitavad pehmelt öeldes loomalikke kiresööste oma täpselt väljajoonistunud lihastega. Küll aga tean nüüd, miks kõik mehed Prantsusmaal ilusad on - koledad prantsalsed nimelt on Portugalis puhkusel. Ja nii need üldistused sünnivad ;)

2009-07-10T02:13:00.002+03:00

Palun väga! Istud oma kolleegidega, keda näed kord aastas, suvalises Lissaboni kohvikus, jood veini ja ajad lolli juttu, kui pilku tõstes tundub sulle, et näed tuttavat nägu. Pead seda eksituseks, sest pole seda inimest juba aastaid näinud, aga siis tuleb meelde küll, et ta ju töötab ja elabki nüüd Lssabonis. Aga ikkagi, mis on tõenosus? Vaatad siis veel korra või paar ning olles täiesti veendunud, et see ongi vana tuttav balletiartist, lähed tema laua juurde ja tervitad eesti keeles. Nägu, mis sulle vastu vaatab, on ehk sama üllatunud, kui sul endal mõned minutit varem ees oli. Lisaks selgub, et paari tunni pärast algab tal läheduses tasuta etendus, millele sa täiesti kogemata satudki, kuigi unustasid aadressi ära ning sõid vahepeal pika ja veinirohke suurepärase õhtusöögi Bota Altos. Elu missugune, eks ole.

2009-07-09T01:07:00.002+03:00

Suur osa päevasest Lissabonist näeb välja nagu Balti jaam: kõik kodutud ilusti eri platside peale ära jaotatud. Õhtul tuleb linnale muidugi elu sisse, nii pärast kümmet, kuid ma küll esimesel päeval seda ära oodata ei jaksanud. Äratus oli kell 6, lisaks kahetunnine aja tagasikeeramine. Mis ei tähenda, et päev tegus poleks olnud. Lennuki(te)s lugesin rahvustele ja lastele vaatamata läbi Keith Gesseni romaani "All the Sad Young Literary Men" (Vabtaa lennujaaamast ostsin), mis räägin kolmekümnele lähenevatest peamiselt doktorantidest meestest, kes kuidagi iseenda ja suhetega hakkama ei saa. Mõnes mõttes samastusin küll jah ;) Pärastlõunal aga minu iga linna suurootus ehk kohalik uue kunsti muuseum - kui see on monumentaalse arhitektuuri ja sisukate näitustega, siis on linn mulle juba maha müüdud. Lissabon muidugi on läinud täispanga peale välja ja korraldanud muuseumi ette sümmeetrilise aia (kah üks mu nõrkusi) ning siis teinud tagatipuks sissepääsu tasuta ka veel. Viva! Pole vast mõtet öeldagi, et veetsin seal aega hetkeni, mil viisakas neiu muuseumi sulgemisest teatama tuli. Ausalt öeldes olid selleks ajaks ka jalad vaevu mu suurt keret kandvad ning kõht väga tühi (lennukivõileivad vaid). Kodutöö lubas oodata mõnusat naabruskonda Bairro Altost ja seda otsima asusingi. Leidsin ka, selline mõnus Soho moodi galeriipoodide ja restoranikestega vanalinnaosa. Restoraniks valisin Les Marvais Garcons, mis "teemalehtede" sõnul hää pidavat olema. Oli ka. Omanikuks 36-aastane David (hispaanlane, natuke prantslane ja veidi portugallane, seega kõik keeled suus) - halliseuguste juuste ja armsa naeratusega. Küsis häbelilult, et kas "Table for one?" ja kui ma häbenemata jaatavalt vastasin, hingas kohe kergendunult. Võttis muga klaasi veini ja sõi õhtustki (lasanje, igavapoolne, aga vähemalt soe toit ja ohtra salatiga). David olevat kunagi suurkorporatsiooni turundusäss olnud, aga juhe jooksnud kokku ja ta läinud esimeses klassis stjuuardile kallale... Nüüd siis peab restorani ja üürib sealsamas ülakorrusel kortereid välja. Nii et kui keegi tahab, siis võib minu käest küsida, leppisime kokku, et saan vahendustasu 10% ;) Kõht täis, tulin aga hotelli ära, sest väga ei seisa enam püsti. Hotell muideks on mul selline, kus iagle külalisele saadetakse tervituseks puuviljakorv. No viva noh!

2009-07-08T16:51:00.002+03:00

Ma nüüd siis läksin. Soome. Londonisse. Tegelikult ikkagi Lissaboni.

Laevas sai üsna pea selgeks, et kui väga ma ka ei ürita end muust maailmast ära lõigata - jõllitades arvutiekraani ning kuulates klappidest muusikat - tungib Soome kultuur ikka ajukurdudesse ja lihtsalt ei lähe sealt ära. Ja just siis, kui ma olin iseendale kinnitada jõudnud, et suudan küll kaks ja pool tundi Soome õllelaule kuulata, kogunesid mõne meetri kaugusele kõik laeval olevad lapsed ja hakkasid "Peppi!" karjuma. Rumal, nagu ma olen, läks mul ikka päris kaua aega, et aru saada, kellega tegemist on - ei näinud teda ka ju. Et siis Pipi. Soomlased kohe armastavad kõike kodustada, Helisngi tänavad on täis suuri "Maija Poppaneni" postreid (hubvitav, miks nad õigused said, Eestisse ei antud). Veel armastavad soomlased väga kalleid hindu ning ebaviisakust: õudsalt mõttekas on panna lennujaamabussi juhtima umbkeelset mühakat vanameest! Üldse tundub, et palju suurem on tõenäosus, et teenindav personal oskab eesti keelt (mida ka juhtus). Lisaks oli vaid 13 kraadi sooja ja vihma sadas.

Londonisse jõudmisest andis igatahes märku see, et korraga kandsid kõik bussijuhid-tollitöötajad-koristajad turbaneid. Ja ülejäänud olid siis Indiast. Uskumatul kombel jagus lennukisse ka pärismaalasi, kes on põhimõtteliselt vingatsid. Olles sealjuures ülimalt viisakad. "Excuse me, Miss! I think You might have missed our row!" "Are You sure there's nothing You can do about the air conditioning?" Ja lapsi on neil ka palju, kõik jumala kasvatamatut ja ära hellitatud, nii et võivad karjuda täpselt nii palju ja kõvasti, kui pähe tuleb. Tõesti, ehk peaks lastele avalikes kohtades ka suukorvid panema, ah, kui vanemad nendega ise hakkama ei saa?

Nüüd Lissabonis. Siin on kõik rahulik ja täpsus kokkuleppeline: teel hotelli nägin viit termomeetrit, mis näitasid soojakraade 22 ja 31 vahel. Põhjast tulnule sobivad muidugi kõik. Stiilipuhtuse mõttes asub hotell lausa härjavõitlusareeni kõrval. Jään siia kaheksaks ööks - huvitav, mitu härga selle aja jooksul oma lõpu leiab?

Ja toas on vann! Õndsus ju.

2009-03-19T13:56:00.002+02:00

Kuidas teada, kas nartsissismi vormitipp on veel kaugel? Kui sa võitled tapva unega, et iseennast raadiost kuulata (kuigi saaks ka iga teine päev netist), on alust meistritiitlit loota küll. Järgmisel nädalal on maailmameistrivõistlused iluuisutamises. Yes, I'm that gay!

2009-03-15T20:59:00.002+02:00

Lakkisin endal küüned ära. Mustaks. Nüüd vist jääbki nii, sest seep ei võta ja muud ei ole. Püüdsin end stiili mõttes õhtul magama ka nutta, aga sattusin vist mingi sita laki peale, mis sugugi läbi naha ei imbu. Pisut emo on ikka olla, kui süsimustad küüned klaviatuuril omasoodu tähti katavad. Whitney ja teised lembelaulikud pole eal nii magusalt kõlanud. Peab ikka proua K-le helistama ja küünelakieemaldajat laenama; teist emopäeva enam välja ei kannataks. Respect neile, kel see igapäevaks. Stiilipeod tulevad tagasi, ütlen ma teile. Ja miks siis mitte ka teismeliseiga?

2009-03-04T18:37:00.003+02:00

Otsustasin endale täna dressid osta (ära parem küsi). Läksin siis Kaubamajja. Spordimaailm asus neljandal korrusel! Kes kurat jaksab sinna ronida! Igatahes, olles veidi juhmi näoga ringi vaadanud, märkasin ühes nurgas ühevärviliste riiete osa - järelikult meesteriided. Tegin mantli lehvides mõned otsustavad sammud, et kõik ikka aru saaks, kuidas majandussurutis mind absoluutselt ei morjenda, eks ole. Vaatan: ilusad valged Adidased (ja mõtlen samal ajal, et eino tõesti, Adidased!) Numbrid aga on veidrad (olen küll proff poodleja, aga numbrite osas olen üsnagi SMLkeelne). Palun müüjannalt abi. Ta vaatab hetkeks pükse ja näitab siis viisakalt, et number on külje peal, lisades tagasihoidlikult: "Need on küll naistenumber," ja siis vabandav-julgustavalt: "me siin ükskord varem ka otsisime meestele samast materjalist, aga lihtsalt ei tehta. Aga te võite neid ju ka kanda, kui sobivad." Lõpuks ostsin ikka tumedad meestedressid. Veidi lühikesed ju on, aga kauem ei suutnud otsida. Seda enam, et homme hommikul kell 8.20 ootab mind mu personaaltreener (ma tean, ma tean). Aitäh, tüdrukud, sünnipäevakingituse eest!

2009-02-16T20:11:00.000+02:00

- Are you gay?
- No, I'm black.

2009-02-09T13:10:00.000+02:00

There are crap days and scrap days. The "s" in today is slowly emerging.

2009-01-29T10:01:00.001+02:00

- Kuidas sind majandussurutis mõjutab?
- Ema on tihti helistama hakanud.

2009-01-22T12:55:00.003+02:00

Jõudsin ma juba öelda, et kõik on kuidagi ilus? Absoluutselt mitte midagi pole muutunud - igal pool on kogu aeg külm ja näonahk on persses ja hõivatud mees ikka veel hõivatud -, aga ikkagi on hästi. Ma peaks hull olema, et seda põhjendamatut positiivsust analüüsima hakata. Nii tüütangi ma end küsimusega, kas oleks viisakas ka mingeid süümepiinu tunda (hõivatud mehega flirtimise pärast või nii), aga kuidagi ei leia vastust. Mina ju olen aus, temal on mees kodus. Pealegi me ainult flirdime, mis on veelgi süütum kui purjuspeaga amelemine. Kuidagi ei jõua õhtut ära oodata, et Röövel-Ööbikuga kokku saada, ta on vist ainus, kes mu halamisi enam-vähem tüdimuseta kuulata jaksab.

2009-01-18T15:30:00.001+02:00

Life sucks. True. But isn't it fun, when it's sucking on your dick?

2009-01-17T14:00:00.004+02:00

Tunda hommikul silmi lahti lüües, et huuled ja üldse kogu suu ümbrus on suurest suudlemisest paistes, ning hetk hiljem mäletada, et see oli vaid ühekordne asi, kõlksudes üleoleva järjekindlusega kokku su elumotoks saanud "ainult heterod ja hõivatud mehed" (antud juhul see viimane), on ikka üsna jõhker äratus. Ehk siis viimaste kuude nädalavahetused ja ausalt öelda ni mõnigi päev nädala sees on pidudega sina peal olnud. Lõbus, seda muidugi, kuid mõne aasta taguse kokkukukkumise järelnähuna mõtlen igal pohmahommikul, et äkki peaks veidi tagasi tõmbama - mis siis, et enesetunne on selle ajaga võrreldes lausa suurepärane. Pealegi pole ammu midagi huvitavat juhtunud (millest annavad märku ka antud blogi olemata sissekanded) ja ma enam niisama ei viitsi.

Viimased nädalad on lausa kaks tüüpi horisondile laiama toonud. Esimene neist on professioonist lähtuvalt pidanud tihti mu pitse täitma, kuid eelmisel nädalal jõudsin alles märgata talt numbrit küsida. Helistasin ka muidugi, ise nii elevil-elevil (ma olen ju võimetu flirti kontrollitud emotsioonidega suhtuma), aga tema ei vastanud ja kui siis hiljem juhuslikult kohtudes küsisin, et miks mitte, oli vastus selge: "Ma ei viitsinud." Vau. Ei saa öelda, et alguses väikest solvumisepoissi kuskil südame juures pead vastu ribisid peksmas ei kuulnud, kuid isegi ausa inimesena oskan seda otsekohesust ka hinnata. Teine tüüp tekkis konteksti eile õhtul sama ootamatult kui terve öö kestnud aelemine pedepuhvetis, kus meiega lauda jaganud heteroseltskond vaheldumis söötis meid pelmeenidega ning soovitas tuba võtta. Viimane jäi siiski tegemata, sest kuskilt leidis ta jõudu keelduda minuga kaasa tulemast (respekt, ütleb täiskasvanud kodanik minus, näh, turtsub poisike kaasa). Nüüd aga on asjad kuidagi nii läinud, et hetke viie pärast peaks ta söögilaadungiga mu (juba ongi kohal)...

2009-01-13T14:54:00.002+02:00

Viimastel päevadel olen ilmse naudinguga emotsioonide karussellil tiirutanud. Kusjuures adekvaatsed reaktsioonid ei oma hetkel mingit tähtsust. Nii täna hommikulgi: väljas on rõve sombune ja vihmane ilm, aga mul tegi see tuju heaks, sest meenutas Hollandis veedetud aega (jah, selline see ilm seal tavaliselt ongi). Pärastlõunaks võttis aga maad tüdimus (kaua sa ikka nostalgitsed) ja hetkel on kõik halvasti. Või no tegelikult muidugi hästi (töö ja sõbrad jne), aga piu-piu on peal. Süüdi on selles muidugi üks tropp, kes kõnedele ei vasta: tra sa jagad oma numbrit, kui sa vastama ei vaevu?! Tänapäeva inimestel pole ikka mingisugust kasvatust, ai-ai-ai. Täna lihtsalt peab vinguma.

2008-09-16T11:36:00.002+03:00

Vat mis kõik juhtub, kui veinise peaga kõnele vastama hakkad. Mul on telefon katki. Viskasin ta suurest erutusest vastu maad. Või no tegelikult ei ole katki selles mõttes, et helistada saab ja kõike saab teha, aga pilti pole ees. Või no tegelikult pole ekraan mitte pime, vaid ühtlaselt valge. Nii et suurt häda polegi nagu: takso tellisin hommikul käsikaudu, nii palju kehamälu ikka on, et pimesi numbri üles leidsin (klapp üles, oota hetk, vajuta paremale ülemisele nupule, trüki sisse s ja t, liigu noolege ühe võrra all, helista). Paranduses öeldi, et kaks nädalat ja asendustelefone pole. Ostsin siis uue masina. Kõige rohkem on kahju numbritest, mis kuskil vanas telefonis lõksus. Pealegi ootan heteromehelt kõnet, lubas helistada ja öelda, kas saame kokku (me ei lähe mitte kohtingule, vaid niisama õlut jooma). Võtan asja nii aeglaselt, kui oskan, kuigi Jookaru oli veendunud, et tüdinen sest üsna varsti ära. Vaidlesin talle tuliselt vastu. Eile. Eks nädala pärast vaatame uuesti.

2008-09-14T18:59:00.003+03:00

Ei ole kõige nutikam käia ringi ja suudelda heteromehi, kas tead. Nad ju ehmuvad ja jooksevad su eest ära. Sõna otseses mõttes. Türa sa siis mängid, kui hakkama ei saa! Üks suudlus pole just abieluettepanek ega muuda hetkega kellegi seksuaalsust. Või mis? Tegelikult ma muidugi ei tea seda vastust, mul käis kõik kuidagi ratsionaalselt ja ülihelikiirusel (hommikul mõtlesin, et ehk olen gei, ja õhtul kolisin esimese elukaaslasega kokku, kui nüüd pisut utreerida). Sestap muretsengi, et olen nüüd ma ei tea mis jama kokku keeranud, aga samas: ma andsin võimaluse sellest rääkida, oma viga, kui ei tahtnud. Mõlemad kusjuures. Selgus jah, et minu hetke rutiintegevuseks on iga kord, kui ma purju jään, hakata heteromeestega flirtima ning lõpuks neid ka suudelda. Nädala jooksul kaks pidu ja kaks meest. Ma ei teagi, miks. Miks mitte? Seda enam, et ma võin julgelt öelda, et mõlema puhul tegid esimese sammu nemad. Tõsi, nad vist ei osanud arvestada minu järjekindlusega, kui uks juba avatud. Oijahh. Kui sulle ikka öeldakse, et "ma pole kunagi varem suudelnud meest, kes mulle ka päriselt meeldib", siis on raske, väga raske mitte tahta normaalsele kohtingule minna. Tundub siiski, et saatus on selle vastu, sest numbril, mille sain, vastas hoopis tema isa - veidramat kogemust pole ammu olnud. Näis. Miskipärast arvan, et proovin ühe korra veel, kuigi tean, et sest midagi välja ei tule. Heteromeestega ei tule kunagi. Eriti juhul, kui nad on otsustanud heeteromeesteks jääda. Aga mis saab minust, vaesekesest, sellises maailmas, ah?

2008-07-02T13:14:00.001+03:00

Kui ma oma emalt meili saan, siis miks ei ole saatja real kirjas "Ema"? Lollid arvutid.

2008-06-19T20:58:00.002+03:00

Imelik. Kell on seitse õhtul ja ma olen kodus. Ning ei pea ka kuskil enam täna minema. Ma tõesti ei mäleta, mil viimati nii oli. Suurest õnnest hakkasin dieeti pidama, mille õnnistasin kohe ka nelja küpsetatud juustuleivaga sisse. Elu.

2008-06-11T12:35:00.002+03:00

See kaasneb vist vanusega, see hullus tagajärgedest hoolimata minna ja küsida, mille järele soovi on. Vanasti (kui ma veel noor olin ja puha) poleks ma ealeski julgenud suvalist inimest välja kutsuda või midagi, kuid nüüd tundub see täiesti normaalne. Mis siis, kui ütleb ei? Siis lihtsalt ei lähe ja ongi kõik. Jääb vaid üle loota, et suudan säherdust positiivset pohhuismi teistessegi eluvaldkondadesse eksportida. Ning et ta jah ütleb.

2008-06-10T13:38:00.003+03:00

Sain eile teada, et minu pooleaastane visiit Hollandisse oli abikõlbulik õpiränne. Veetsin päeva Euroopa Liidu toetusfondide koolitusel. Samuti sai kristalselt selgeks, et minu paanika kojujäänud telefonist on täiesti põhjendamatu, sest niikuinii keegi ei helista mulle. Väga informatiivne päev oli.

2008-06-05T03:08:00.002+03:00

Tallinn ongi kõige ilusam kell kolm öösel juunikuus. Tänavad on inimtühjad ja lindudel on pidu, millest nad valjuhäälselt ka teada annavad. Ning isegi, kui vereringes ei rändaks laisalt paari kokteili jagu alkoholi, ei suudaks ma aru saada, kas läheb juba valgeks või pole veel pimedaks läinudki.

2008-06-02T11:00:00.002+03:00

Postkastis on 768 uur kirja. Kohe näha, et esmaspäev. Enamik on neist muidugi rämps - 21. sajand ikkagi. Nädalavahetuse tippsündmuseks jäi aasta esimene päikesepõletus ning refrääniks köhahood, mis lihtsalt ei lähe üle. Südames on suvi ning mõtted puhkusereisidel, mida enne novembrit ei toimu.

2008-05-25T13:47:00.002+03:00

Palavikus olles tulebki palavikuliselt kirjutada (või hoopis puravikuliselt?)
Avastasin, et kodukant on sobiv ja perspektiivne (preservatiivne?) - tänavatel on palju stiilseid inimesi, kes juba kaugelt üksteise uut soengut kiidavad. Ning eksinud turiste, kes just siis pilti teevad, kui hommikul kardinad eest tõmbad - alasti ja puha.
Armastus on mõttekäik, mida saab vabalt juhtida ja seda ma teengi: kogu aeg sisendan endale, et kaugsuhe sloveenlasega on mõttetus, aga nii, kui talt sõnumi saan, läheb nägu naerule ja kõik tundub võimalik.
Korraga on külm ja palav, isu ja isutus (istutus?). Ja pankrot. Kandsin just viimase raha oma töötule emale, tal on seda rohkem vaja ning mul on krediitkaardid. Ja soov Sloveeniasse lennata. 5000 krooni polegi ju nii kallis lõbu. Absoluutselt ei oska end ravida hetkel.

2008-05-22T12:00:00.003+03:00

Otse loomulikult ei lähe Tallinnast otselendu Ljubljanasse. Aga võiks ju. Kogunisti peaks. Lase mind veel välismaale, ikka leian sealt kellegi ja armun ära. Nüüd olen mitu päeva nagu mingi plika oma meilidele vastuseid oodanud ja nende saabudes siis totralt naeratanud. Sofaa pidi terve eilse õhtu okserefleksi tagasi hoidma, sest ega see pole ilus ega tavalinegi pilt, kui ma õhkama hakkan. Ei, mu härrased, see pole sugugi ilus. Hetkel püüan mõttejõul sundida kellaosuteid edasi liikuma, et õhtu juba tuleks ja saaks korraliku deidi skype´is maha pidada - seegi esmakordne kogemus. Samas annan mõistusega endale täiesti aru, et tõenäosus arendada korralikku suhet juba püsisuhtes oleva sloveenlasega kuulub utoopiate valdkonda. Väljamõeldised mulle muidugi meeldivadki reaalsusest märksa enam, seegi pole miski saladus.

2008-05-18T11:56:00.002+03:00

Sa kohe tead, et ees ootab suurepärane päev, kui hommikul Helsingi-Tallinna laeva peale minnes püüab terminalis sadadest soome pensionäridest end üle laulda Pipi Pikksukk ise, akordion rinnal ja puha. On pühapäev ja iga endast lugu pidav soomlane läheb sel puhul Eestisse. Keegi ju peab minema, sest eestlased on omakorda kõik Helsingis - juba kilomeeter enne Katajanokka terminali kuuleb tänaval sama palju eesti kui soome keelt. Ei saa öelda, et hallipäiste inimeste malbed naeratused ning ajaga võidujookust loobunud kõnnak just kõige parem ravim väsimuse vastu oleks. Neli päeva tihedat tööd ja sotsiaalelu. Ei teagi, kumb kurnavam oli - eks ikka viimane vist, tavaliselt on nii. Hetkel on vaid üks unistus: saaks koju, tõmbaks end teki all kerra ja vahiks klaasistunud pilguga telekat (appi, mis "Vendades ja õdedes" eile juhtus?). Ilm on niikuinii sitt, maandlid on valusad, ninas valitseb nohu ning huulel ohatis. Saad sa siis aru, eales varem pole olnud ja nüüd on kohe kamaluga. Eläma on ihana laiffi.

2008-05-10T12:34:00.002+03:00

Alkoholiga on nii, et iseenesest see mulle maitseb. Aitab kergemini kõiksugu lollusi teha, nagu viimased kuud ka mitmel korral näidanud on (kuigi seksi purjuspäi just gurmaansluseks nimetada ei saa). Samas ei usalda ma end alkoholiga. Põhjused ju arusaadavad - isa alles jõi end surnuks ja ema tinutab samas suunas. Nii ongi, et pärast mõnd peonädalat tuleb alati kindel "ei" poliitikaga periood. Üks neist ongi praegu käsil. Pealegi teeb alkohol paksuks ja näo vinniliseks ja sellest on mul ka kopp ees. Kui ma eelmine kord nende tablettide pärast kaks ja pool aastat tilkagi ei joonud, õppisin üsna kähku ära, kuidas samaväärselt tipsis kaaslastega pidutseda, kuid vähemalt praegu tundub, et olen selle oskuse minetanud. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks. Kui ainult viimane ka vähema söömise kohta kehtiks.

2008-05-08T22:30:00.002+03:00

"raseeri+riist" on vaieldamatult parim otsingusõna, mille abil minu blogini jõutud on. Kahjuks ei saanud abiks olla (aga ma tulevikus püüan, ma luban). Nüüd on siis nii, et viimased sammud iseseisva täiskasvanu elu suunas on astutud: tänasest töötab kodus ka telekas ja internet (sestap see sissekannegi siin, pluss veel seepärast, et Röövel-Ööbik eile vingus, et "kaua ta sellest Cifist loeb"). Loota on, et nüüd tekib rohkem hetki ka siia kirjutamiseks, töö juures kuidagi ei leia mahti. Ma pealegi lubasin endale, et kodus töömeile ei loe - tänase õhtu jooksul olen selle vastu eksinud pelgalt kolm korda, aga eks ma harjutan ka veel. Muidu aga on dieet ja ootus järgmise nädala reisi ees (tundub terve igavik, mil Hollandist tagasi kolisin - üle kahe kuu juba). Et siis hakkame aga siin taas kohtuma, arvan ma.

2008-04-07T12:11:00.002+03:00

Alternatiivi leiab alati. Näiteks korraliku prantsuse maniküüri saamiseks pole sugugi tarvis ilusalongi minna, piisab ka selelst, kui leotad oma sõrmi paar tundi "Cifis". Nüüd on küünealused lausa lumivalged. Ning lisaks sai ka kolitud päris esimesse oma korterisse. Kolimis-spaa kõrvalmõjuna on muidugi terve keha vorpe, sinikaid ja marrastusi täis (oli ju vaja üksinda mööblit ümber paigutada ja suur osa keldrisse peitu viia) ning ega see selgki õlitatult liigu, aga õhtul vanu kassette oma magnetoolaga, mis aastakese Jeekaru voodi all tolmunud, kuulates jõudsid oma kodu eelised kõik ilusti kohale.

2008-04-04T12:33:00.002+03:00

Hallipäine rõõmsameelne vanadaam pistab mulle alustuseks kaks karamelli pihku (eukalüpti ja vaarika oma, nagu hiljem selgub) ja asub siis ankeeti täitma: "Vanus? Sünniaeg? Millal viimati seksuaalses vahekorras olite?" Minu vastuse peale, et paar päeva tagasi, vaatab ta mulle korra küsivalt otsa ja jätkab siis sõbralikult: "Ega see viirus pole mingi kärme poiss, tal võtab ikka kuni kolm kuud aega, enne kui meie test näitama hakkab." Püüan vahele öelda, et ma tean küll ja tulin niisama kontrolli, aga ta räägib juba kõikvõimalikest teistest viirustest ja bakteritest, mis märksa kiiremini tegutsevad, jätkuvalt neid "poisteks" kutsudes. Lõpuks saab ankeet daami tähelepanu taas endale: "Kas oraalseks ka oli?" "Kõike oli." "Anaalseksi ka?" "Jah." Paus. "Aga vaginaalset?" "Mitte just hiljuti." Paus. "Kas ma siis... (Paus.) Teen märke siia?" osutab ta kohale ankeedis, kus "homoseksuaalne" kirjas. "Jah." Enne medõe juurde saatmist pistab ta mulle veel kaks kondoomi pihku: "Need on küll rohekm vaginaalse seksi jaoks, aga ikkagi." Verd annan naeratades ja tagasi tööle jalutan muusikarütmis.

2008-04-01T11:49:00.002+03:00

Juba mitu päeva ei tunne mingit lõhna. Ninas on ruumi vaid nohule ja miskid muud ollused nagu aroomid või õhk näiteks sinna ei mahu (ei pea vist rõhutamagi, et viimase üle on eriti kurb meel, sest hapnikuvaeguses tööle- ja kojujalutamised pole teab mis meelelahutus). Kuulmisega on õnneks pisut paremad lood selles mõttes, et päris kurt ei ole, aga hääled kostuvad kõik kaugelt ja summutatult ja siis mõnikord pärast eriti aktiivset nuuskamissessiooni löövad kõrvad korraga lahti ja siis on tunne, et absoluutselt kõik siin maailmas karjuvad su peale (arvuti teeb ikka meeletut lärmi mul, töökaaslastest rääkimata ;)). Ometigi toas istuda ja teki all kerra tõmbuda ka ei jaksa enam, nii et juba teist päeva järjest tunnen vajadust kuskile linnast välja piknikule sõita - kes nüüd siis tuleb mulle autoga tööle järele ja viib mu sooja suve otsima, ah?

2008-03-31T11:38:00.002+03:00

Ma olen juba liiga vana, et viitsiks õues mängimas käia, aga kui ikka mänguasjad koju tuuakse, ei suuda ma ikkagi vastu panna. Kuivõrd Jeekaru on Egiptuses, siis Jookaru võtab viimast ja muudkui kohtub kõigiga. Mingi päeva (reede) õhtul Sofaaga, kes meil käimas, koju jõudes, ootasid seal ees Jookaru sõbranna, kelle emaga ma 7 aastat tagasi koos töötasin (just nii vana ma olengi jah), ja veel keegi. Kuna mul oli väike palavik ja nohu ja üldse habras olla, siis eriti joomaga kaasa ei läinud, tegin endale aga tassi teed ja võtsin diivanil koha sisse (sest oma tuba mul ju seal pole). Ei tea, kas tee mõjus virgutavalt, või lihtsalt tundus, et vahelduseks võiks ju, aga minutit kümme pärast kojusaabumist flirtisin mõttega see veel keegi põhjalikumale kasutusele võtta. Edasi läks kombekohaselt: väike kokteil keelepaeltele õliks ja irooniakuulipildur tööle. Täiesti ootamatult tõusis veel keegi aga ühel hetkel püsti ja hakkas ära minema, panigi kohe mantli selga ja nõudis väljalaskmist. Ma valetaks, kui ütleks, et see mind hetkeks jalust ei löönud (äkki solvuski?), aga hetk hiljem leidsin end ta mantlinööpe lahti võtmas, samal ajal lubades "enam nii mitte teha". Härra K-l oli õigus taktikat järgmisel hommikul hea ja paha politseiniku omaks kutsudes (kuigi ma päris teadlikult nii ikka ei teinud). Veelgi suurem oli mu üllatus täna hommikul veel keegi blogi lugedes (ega ma nii hull ka pole, et inimese nime ei teaks), kust selgus, et, vastupidiselt minu muljele reedest, on ta vägagi sõnaosav sell. Ma ei teagi, kuidas nüüd sellesse suhtuda, et kuigi ma arvasin ainult ennast mängivat, esitas tema oma rumala noore blondiini rolli vaat et veelgi veenvamalt - eks ta üks imetlusega segatud pahameel ole.

2008-03-31T10:54:00.003+03:00

"Nii, sina oled omanik jah? Kas sa tahad oma elektrimõõduikut koridori või jätad tuppa? Koridoris on kallim, tuleb juhtmete eest maksta ja kilbi eest. Ja aknad pead ka korda tegema, need on pooleli. Ning see uks tuleb ära vahetada, meil on miljööväärtuslik kant ja kõik uksed peavad olema barokkstiilis (!?), nii et vaheta ära. Miks sa üldse siia ostsid? Ma ei tea, palju sa maksid, aga selle raha eest oleks Kadriorgu märksa parema korteri leidnud, siin läheb asi kalliks. Me oleme viisteist aastat venitanud ja mina enam ei jaksa, nüüd teeme kõik kohe ära." Ehk siis kohtusin oma ühisuse esimehega. Tundub mõistlik mees, sest kui ma palusin, et ehk räägime siis, kui olen sisse kolinud ja ühe öö siin ära maganud, vastas ta: "Siin on lärmakas, seinad kostavad kõik läbi." Mõnele kohe on antud kuhjaga seda suhtlemisoskust.

2008-03-28T15:26:00.001+02:00

- Tere! Palun draamateatri ette.
- Ahah. Oot, kas see on seal Estonia küljes?

2008-03-27T14:00:00.003+02:00

Minu värske korteriomaniku staatus on tänaseks kaasa toonud pideva hirmu ja pohmaka. Et ost tuli shampusega sisse õnnistada, oli iseenesest mõistetav. Kuna aga kogu raha läks korteri ostmiseks (ja veel pool järelejäänud aasta sissetulekust), siis pole vist vaja küsidagi, kumma valisin, kui poes pidi otsustama, kas üks hea shampus või sama raha eest kolm Sovetskojet. Oi, kuidas vitsad peksavad nüüd! Pealegi ei saanud ju öösel rahus magadagi, sest kogu aeg tundus, et kõik uksed jäid lukku panemata (kuigi selgelt mäletan, et keerasin mõlemale lukule kaks tiiru peale) ning et niikuinii oli halb mõte elektriradikas järelvalveta sisse jätta (kuigi igapäevaselt teevad seda tuhanded inimesed). Omamine on ikka üks kuratlikult raske ettevõtmine, aga isegi hästi, et nii kaua seda edasi olen suutnud lükata. Nüüd siis olen täiskasvanud mees!

2008-03-21T10:05:00.003+02:00

Kuidagi uhke ja hää on eestlane olla, kui loengute vahel ülikooli kohvikus kiirlõunatades korraga presidendiproua asjalikult sust mööda jalutab: läpakas kaenlas ja turvamees kaks sammu tagapool - nagu doktorant kunagi, selle vahega, et enamikel meist ei õnnestu oma nimel veel kellelegi teisele tasuta haridust pakkuda (loodetavasti võtab turvamees asja tõsiselt ja vormistab õpitu isegi diplomiks). "Tee mulle nüüd kaks hästi ilusat lattet," ütles ärevil kohvikuteenindaja teisele, mõtles siis veidi ja lisas ehtnaiselikult: "Tal olid jumala kortsud näos ju!"

2008-03-13T18:10:00.002+02:00

Mis lotomängija ma ikka olen, kunagi lapsepõlves sai Sprinti rebitud - ema sõnul olevat mul õnnelik käsigi olnud - , aga see on ka kõik, uuel ajal olen bingotamistest eemale hoidnud. Kui aga korteriost ikka lähedal ja kõik räägivad mingist 33 miljonist, mis üle peaks olema, ning juhuslikult hommikul tööle minnes putkast taskurätte ostes naine enne sind ostab Viking loto pileti, siis tuleb küsimus "Ma tahan ka üht seda, millega miljoneid saab," iseenesest üle huulte. Täna enne Provintsilinna bussi istumist nosimist kaasa ostes tuli isegi meelde pilet ära kontrollida: andsin ilusti müüjanna kätte, see askeldas midagi ja siis hakkas masina äkki undama ... tunnistan, et murdosa sekundi jooksul täitsa lootsin, kuid lõppkokkuvõttes olin oma 21 võidukrooni üle ka üsna õnnelik - ikkagi kasud sees. Tulevikus võib jälle ette võtta, näiteks selleks, et söögiraha võita, kui ma nüüd oma aastapalga avansina välja võtan, et see korter ära osta (pangast helistatigi ja öeldi, et laen on olemas ja pühapäeval teen broneerimislepingu ära).

2008-03-11T15:51:00.002+02:00

Käisin täna seksudroomil ehk siis sattusin ühe Tallinna korterituru pärlikese peale. Kujutatagu siis ette korterit, mille põrandat katab üleni lilla vaipkate ning toa üks sein on peeglist. Selle ees aga suur ja lai voodi punase katte ja patjadega. Päitsis oleval seinal aga mingi sinine seinamaal-installatsioon, kust kõige eredamalt jäid meelde kollased reljeefsed peenised, mis keskkoha poole suundusid. Kusjuures maakler veel muudkui kordas, et see on tema sugulase oma, aga hetkel ei ela seal mitte kedagi sees. Viimasele väitele jäi ta kindlaks ka pärast seda, kui ma külmkapi ust avades sealt poolikud purgid kõikvõimaliku toiduga eest leidsin. Ei saa just öelda, et see külastus säralt väljasolevale päikesele kuidagi alla jäi.

2008-03-10T17:46:00.002+02:00

Öösel nägin unes, et olin tagasi Hollandis. Loogiline: nüüd on tagasitulekust juba piisavalt möödas, et igatsema hakata. Eriti, kui arvestada seda, et kõik ümberringi oksendavad ja pasandavad. Eks ta väike ime ole, et mina kui maailma kõige nõrgema immuunsüsteemiga inimene olen suutnud olukorras, kus terve kommuun järgemööda viiruses on, veel püsti jääda. (Sülitan kolm korda üle õla.) Aga eks kevad on alles nooruke ja kõik võib veel juhtuda. Kuniks paratamatus veel kohal pole, täidan oma mõtteid (lisaks Hollandi-igatsusega siis) beibelike ahastustega igivanal teemal "mul pole midagi selga panna" ning "nii palju kohustusi on" kulmukortsutustega. Muidu aga magan öösiti lahtise aknaga ja lasen kevadpäikesel kõik heaks muuta.

2008-03-01T09:22:00.004+02:00

Elus on ikka igasugu asju tehtud (ütleb vana mees), no aga päris nii küll mitte. Hommikul väga suure peavaluga ärgates (valge+punane vein+mitu õlut pole endast lugu pidava täiskasvanu joogivalik) sain mingi hetk oma uneseguses pohmeluses aru, et ma ei ole voodis üksi. Tõsi, terve see õhtu sai nokitud-flirditud Litsheteroga, aga minu mäletamist mööda jäi tema küll kuhugi dzhunglirütmide liaanidesse maha, mõtlesin pisut pahaselt eelmist õhtut läbi kedrates: sai teatris käidud, sai jäädud peole ja joodud, sai aktiivselt Litsheterole peale lennatud (uus tegelane: esmakohtumine oli möödaminnes Hollandis, aga Eestis on teda raske mitte näha, kuivõrd eriala väike; on hea materjal mõnituseks ja omab potentsiaali edasisuhtlemiseks) ning päris öösel sai Blondisaluga* koju tuigutud. Aga miskit meest küll teel kaasas polnud, eriti mitte blondi! Iseenesest päris palju mõtteid ühe väsinud hommiku kohta, kas pole? Mis teha, kui kere on joobes ja aju magab ning Jookaru äratundmine aega võtab. Just-just, nüüd läkski sissekanne igavaks, sest kuuma üheöösuhte asemel võtab maad argipäev ja tegelikkus: kuna ma arvasin end dzhentelmen olevat ja teadsin Jood ja Jeed koju mitte tulevat, lasin Blondisalul üksi eestoas uinuda ja läksin ise tahatuppa, aga plaanid vist muutusid ja mingi hetk tuli Jookaru koju ja leidis mu oma voodikesest eest ja mis tal vaesekesel üle jäigi, kui vaikselt mu kõrvale pugeda. Kommuunivärk oma täiuses.

*Blondisalu - eelnevalt on siin blogis esinenud tagasihoidliku M.-ina, aga initsiaalide aeg on nüüd läbi (tähti jääb väikese fantaasiaga eestlaste jaoks väheks). Neiu pikkade blondide juustega sisenes siia maailma koos a-ga Provintsilinna päevilt ning nüüd on edasi liikunud haridust kõrgendama ning käib aeg-ajalt meil pealinnas magamas.

2008-02-21T09:47:00.003+02:00

Olen ma jee oma esimeses nooruses. Kui ikka kuus tundi väga väikeste pausidega tantsida, siis annab veel mitu päeva tagantjärele tunda. Põlved muutusid habrasteks juba keset tantsuhoogu ning järgmisel hommikul kuulusid igasugused trepid vihavaenlaste hulka. Täna on lisandunud loomulikult seljavalu (ei teagi, mis tal nii kaua aega läks, tavaliselt on ikka esimesena platsis) ning sääre-, reie- ja õlavöötme valu (ehk teisisõnu ma päris täpselt ei tea, mis lihased need on, mis valutavad). Ja kõige krooniks ei õnnestunud mul isegi eriliselt kilosid selle tantsumaratoniga kaotada - nii et täiesti mõttetu pidu ju. (Tegelikult muidugi otse vastupidi, ammu oleks aeg avada ööklubi "Silencio", kus saab karjumata rääkida ja kurdistumata muusikat kuulata, rääkimata sellest pettetundest, et kui sina teisi ei kuule, siis nemad sind ka ei näe ja nii tantsidki kompleksideta.) Täna on aga loodetavasti üks selgusttoov päev (tuleviku osas siis). Ootame-näeme.

2008-02-18T13:33:00.002+02:00

Miskipärast olin Hollandis õnnelikum, sain tänahommikusi maisihelbeid järades aru. Järelikult tuleb põhjused selgeks teha ja sellest lähtuvalt siinses elus muudatused sisse viia. Esimene neist on iseenesest mõistetav: oma kodu on vaja. Osta ma seda siiski hetkel ei saa, seega tuleb üürida: ootan ettepanekuid. Teiseks tuleb mingil hetekel hakata ei ütlema - no lihtsalt ei jaksa igasse nõukokku kuuluda ja muudkui konsulteerida: seda veel õpin. Ning kolmandaks tuleb ära unustada, et mujal teisiti on, ja elada siin: selles osas töögraafik puudub. Tahaks puhata ja mängida. Ja selgust.

2008-02-15T14:50:00.003+02:00

Ma olen täna kaubanduskeskuse ukse vahele jäänud ning peaaegu tänavaaugus jalaluu murdnud - algus on igatahes paljutõotav. Või mis ta enam nii algus ongi, õhtu varsti käes, aga ma püüan alles hommikusööki alla sundida. Ehk siis mis seal salata, käisin eile sünnipäeval, mis pidi olema vaikne istumine kahe klassiõe ja nende meestega, aga hommikul üles ärgates suutis minu tuhm pilk kaheksat tühja veinipudelt tabada ning ma olen täiesti kindel, et kuskil nurgatagustes on neid veelgi. Säärase tempoga ei jõua ma ealeski oma plaanitud puhastuskuurini, kus alkoholi ei tarbi ja toitun tervislikult (Otepää frankfurterid on ikka veel kõhus kinni, tundub). Hetkel buustin end apelsinimahla ja hapukoore-shokolaadikoogiga ja loodan, et see aitab mul poole ööni asjalik olla. Elame-näeme.

2008-02-14T07:45:00.002+02:00

Ma ei usu ka, kui tihe liiklus hommikuti on: trammid vuravad edasi-tagasi, rongid muudkui veerevad piki perroone ning igalt poolt voolab välja inimmasse. Pool kaheksa hommikul! Täitsa teine maailm. Ja rongis ongi wifi, no tõesti!

2008-02-12T09:57:00.001+02:00

Me ausõna ei osanud lootagi, et midagi sellist tuleb, kui Röövel-Ööbikuga sinna Narva mnt kohvikusse sisse astusime. Kohvik nagu kohvik ikka, ainult seintel veidrad maalid müügiks (minu silm ei täheldanud ostuhuvi ega külastajaid). Mingil hetkel kostus aga kõrvalruumist klimberdamist. Tõsi, klaverit seina ääres olime märganud, kuid ma eeldasin selle sisekujundusse kuuluvaks ja nüüd siis see. Olgu pealegi, miski laps toksib sõrmekesega, arvas Röövel-Ööbik emalikult, lisades kohe ülima siirusega: "Ta võiks järele jätta." Klimberdus võttis aga üha uljamaid tuure ning mingil hetkel hakkas nootidest kokku ka meloodiat meenutav rida tekkima ning kui sellele lisandus ka vanema naise "mmmmm.. mmm" ikka sellesama mööda viisiga, oli lõplikult kindel, et tööd on alustanud õhtune meelelahutaja. Tavaliselt läheb asi paremaks, kui tegija veidi sooja saab, aga see naine oli ilmselgelt juba tüdrukutirtsuna täiesti ära külmunud ja nii ei olekski tema puu-saksa keeles esitatud jõhkrate modifikatsioonide ning naeruväärselt püüdlike vahepaladega "Lili Marleen" meid üllatama pidanud, aga tegi seda siiski, vallandades naeru, mille hammastega seltsis diivanipatjadesse surusime. "Lähme kuhugi," anus Röövel-Ööbik naerukalkvel silmadega ja mina hea sõbrana kuuletusin. Kuna P. keeldus meiega kohtumast (väsinud ja vana, mis muud), siis helistasin T.-le ja õhtu veetsimegi tema pool. Ilmselgelt on olukord selline, et üht ei taha ja teist ei saa (õigemini kogu aeg ei taha ja päriseks ei saa) ja las ta ollagi. Niikuinii räägitakse mulle pidevalt, et ma pole suhteinimene ja ma ei viitsigi enam vastu vaielda, sest eks aja jooksul ikka üht-teist õpid - erinevalt sellest klaverimängijast siis muidugi.

2008-02-08T13:10:00.000+02:00

Tähendab, nüüd tuleb täielik nohikattack: ma ei kukkunudki oma Hollandi eksameid läbi. Kergema eksami sain 7 (aga selle läbimises olin ka kindel), kuid teise eksamiga oli küll nii, et läbikukkumine tundus vägagi võimalik - sain aga hoopis 9. Wtf? Ainus võimalus on, et ülejäänud sooritajad olid veel lollimad (keskmine hinne 6,08) ja kuna neil hinnete arvutamisel kehtib puhas matemaatika, siis vedaski lihtsalt. Ja ma ei peagi enam tagasi Hollandisse minema. Case closed.

2008-02-01T14:06:00.000+02:00

Nii kogenud reisija olen ma küll, et teada, et mu kohver üle 20 kilo kaalub (juba tulles oli 12 kilo raamatuid kaasas), aga pole hullu, küll lennujaamas ümber pakin. Igatahes on tuba koristatud (meeletu tolm on nüüd üleval, täitsa hingamisraskusi tekitab), pildid seintelt võetud (enamik koos seinaga) ning oma järeltulijale ka hädaabipakk valmis tehtud (sääsepiits, sest neid on siin palju; kleeplint, et ta saaks oma pildid aukudele seintel peale kleepida; linna kaart ning muidugi kondoomid - ühikas ikkagi ja Hollandis veel pealekauba). Nüüd jääbki üle tuba ametlikult üle anda ja siis on sellega ühelpool, miskipärast ma ei usu, et enam kunagi siia linna satun, aga ega siin polekski miskit teha, kui sa siin ülikoolis ei käi. Õhtul Amsterdam ja varahommikul lennuk, õigemini lennukid, sest KLM müüb üheotsapileteid vaid äriklassi (värdjad), aga ma polegi Kopenhaageni lennujaamas veel kunagi olnud (linna ei jõua vist minna). Et siis reisima.

2008-01-31T12:33:00.000+02:00

Ja see eksam toimuski tenniseväljakul! Õnneks küll sisehallis, sest korraga on õues külmaks läinud ja tuul on selline, et valgusfoori taga oodates puhus ühe pisikese mehe koos rattaga pikali. Eksam ise oli ikka Eksam: 20 küsimust + lühiessee (kahele ei osanud mõhkugi vastata, ülejäänutega laveerisin: arvata on, et nii mõnegi häälikumuutuse mõtlesin koha peal squashiväljaku klaaskuupi jõllitades välja). Igatahes nüüd on eksamid tehtud, Groningeni registrist end maha võetud ja pangaarve kinni pandud ja võib vabalt pakkima hakata. Koduteel tabas mind jube nälg, nii et ostsin hunniku croissante ja kamaka brie juustu ja muidugi kohustusliku liitrise jäätise ka. Kuna jalgratta müümiseks on vaja ostutshekki, aga mul seda enam pole, siis kingin vist kellelegi ära selle, Anna varastatigi just ratas ära. Õndsus.

2008-01-31T08:45:00.000+02:00

7:45. Viie minuti pärast tuleb minna. Eksamile. Püüdsin veel hommikulgi poolteist tundi õppida, aga no ei suuda neid häälikumuutusi pähe saada. Õhtul und ei tulnud ja öösel nägin unes oma varianti Viikingite sissetungist Inglismaale 8. sajandi lõpul, nii et hommikul läks omajagu minuteid, et aru saada, mis oli päris ajalugu ja mis puhas unenägu. Palun teeme nii, et ma ei kuku läbi (kuigi ega suurt vahet vist pole, kes mult ikka korduseksamit nõudma hakkab - püüan siin end veenda). On aeg. Nothern Midddle English used -s and -es to mark the plural but Southern Middle English -en and -es.

2008-01-30T14:05:00.000+02:00

Breaking, also known as fracture: the development of a glide between the front vowel and the following velar consonant or a consonant cluster which results in a diphthong. Ma tõepoolest vihkan fonoloogiat ja annan varsti otsad käest ära. Homme on inglise keele ajaloo eksam ja ma olen 49st punktist 20 läbi vaadanud (oskan neist ehk pooli). Miks küll peab mingeid häälikumuutusi pähe õppima? Ja ega tohutu nohu, mis ei kavatsegi järele anda, muidugi ka oluliselt kaasa ei aita. Vähemalt on keegi eile heldinud ja köögi korda teinud: kuna kogu majas on tunda minnalaskmise meeleolu ja torud on umbes (ehk kraanikausse kasutada ei tohi), siis keegi pole nädalaid meie köögis lillegi liigutanud (isegi mina tegin südame kõvaks ja jätsin oma kitchen duty lihtsalt tegemata). Eile võtsin end kokku ja keetsin kohe suurema jao toitu, et ei peaks eelolevatel päevadel liialt palju aega köögis veetma, aga nüüd täitsa võib jälle, ei pea enam makarone keetes okserefelksiga võitlema. Aitab lobast nüüd, tagasi tööle! Verner´s Law: voiceless fricatives become voiced fricatives when the stress falls on the syllable after the fricative.

2008-01-27T17:23:00.000+02:00

Ega ma ju väga ei tahtnud Hollandisse tagasi tulla, no et eksamid ja töögrupi kohtumine ja üldse, aga Groningeni poole kimavas rongis tundsin korraga, et tore on tagasi olla. Siinne kliima ja avatud mõttega elanikkond sobib mulle ikka märksa paremini ning paanikahood, mis Tallinnas on igapäevased, on siin vaid kauge mälestuse kuma. Aga eks ma ikka tulen tagasi koju ja rõõmuga. Mis muidugi siinsesse ilma puutub, siis esimese päeva ekslemine vihmas tõi kaasa ka külmetumise, nii et viimased kolm päeva olen töögrupis osalenud põletava kurgu ja pidevalt tilkuva ninaga (käsi on haaranud taskurätiku järele sagedusega, mille tulemusel taskul enam põhja all ei ole) ning õhtuti ravinud ennast Jägermeister-teega. Täitsa imestasin öösel kodu poole vändates, kui sirgjoonele lähedaselt ma seda ka pärast kuut (seitset?) säärast teed teha suudan. Ning isegi siis, kui paarile teele lisandub neli õlut, nagu eile juhtus. Ilmselgelt on minu ideaalne eksisteerimisvorm selline, kus lühike väga intensiivne periood vaheldub pika lõdva graafikuga perioodiga - olgu siis selleks neljapäevane teatrifestival, kus kümmet etendust vaatad, või kolmepäevane töögrupp aktiivse seltsieluga. Stressiolukorras olen märksa produktiivsem ning entusiastlikum. Täna on aga aeglane periood, enamik töögrupi liiikmetest läksid pärastlõunal kodu ära ning väheste allesjäänutega tegime linna peal jalutuskäigu (mida ma isegi siiani teinud ei olnud) ja käisime pannkoogilaeval söömas (selle olemasolu oli mulle ka üllatuseks). Nüüd ootab ees vaikne kohustustevaba õhtu jäätise ja unega.

2008-01-24T18:29:00.000+02:00

Ma ju räägin, et mul ei hakka iseendaga kunagi igav. Täna siis esimene eksam. Sarnaselt Tartu Ülikooliga, kus filoloogid vaid peahoones tundides käivad, pole ma ka siin kordagi Zernike kompleksi jõudnud (see on siis mitmekümnest hiidhoonest koosnev ülikoolilinnak linna teises otsas), aga täna oli lõpuks see päev, sest eksamid on kõik seal. Miks ma üldse mõtlesin, et on väga mõnus enne eksamit kuus kilti rattaga sõita, ma tõesti ei tea, aga igatahes oleksin pidanud arvestama, et teades ennast eksin ma ju niikuinii ära ka. Nii jõudsingi eksamimajja pärast 45minutilist rattasõitu läbimärjana (nii vihmast kui higist, kuiva särgi sain alles nüüd kodus selga), üsna pahasena, sest tänavasilte nad ju ei kasuta, ning krampis jalgadega (vahepeal hakkasin juba kartma, et ma ei saagi seisma jääda, sest tõeliselt võigas valu lõi mõlemasse säärde sisse ja veidi annavad tunda praegugi - homme on kindlasti piimhappepäev). Eksam ise näeb neil välja selline, et punkt etteantud ajal tehakse uksed lahti ja siis sajad noored voolavad suurde eksamihalli, otsides pabertahvlit, kus nende aine nimi peal; küsimused on juba laual ootamas ja kui mingi mees on ragisevasse mikrofoni hollandikeelsed sõnad peale lugenud, võidki alustada. Kuivõrd ma eksamiks ei õppinud (lihtsalt ei olnud jõudu eile õhtul), siis tulemuse puhul läksin "kui ei tea, löö mahuga" teed ehk siis täitsin 8 lehekülge üsna sidusa ja mõistliku jutuga, iseasi, kas ka teemasse. Hetkel premeerin end kodus liitrise kolme shokolaadi jäätisega (see on nii hea, et lausa vastik kohe) ning mõtlen, kas tasub homset ettekannet ka ette valmistada või lendan külma kõhuga peale. Järgmised kolm päeva olen hommikul kella 9 alates konverentsil ning seejärel kavatsen end inglise keele ajaloolisest foneetikast ogaraks õppida, et teise eksami tehtud saaks (see pidavat toimuma tennishallis (!), aga kus see veel asub, ma tõesti ei tea hetkel).

2008-01-23T16:17:00.000+02:00

8 minutit. Just nii palju eraldas hetke, mil Tallinna Lennujaama uksed mu ees avanesid, ning momenti, mil ootesaalis oma läpaka välja koukisin, turva ja pass puha kontrollitud. See on vaieldamatult mu rekord ja kiiremini ei hakka see vist enam kunagi käima. Nüüd on vaja veel lahendada mõistatus, miks tänane lend Amsterdami kestab 2.50, kui tavaliselt on ikka 2.20 olnud? Kuhu see pooletunnine ring siis tehakse? Check-in naine arvas, et "Ju on tuuline," aga ma kahtlen sügavalt, et on olemas nii häid ilmaennustajaid, kes juba novembri lõpus tänaseks tugevat tuult oskasid prognoosida. Lennujaamas on endiselt tohutult palav ja umbne ning ma ei oska vist üldse enam hollandi keelt rääkida, kohe mitte midagi ei tule meelde. Een, twee, drie ...

2008-01-23T10:32:00.000+02:00

Ma nüüd siis lähen jälle. Tagasi Hollandisse. Idee mõneks ajaks välismaale õppima minna on köitnud mu meeli juba kuskil põhikooli lõpust ja kui siis viimaks see õnnestus (üle kümne aasta hiljem), siis leian end meeleheitlikult erinevate lennufirmade kodulehtedel surfamas, et saaks kavatsetust varem Eestisse tagasi tulla. Õnnestuski. Vastabki tõele, et kui sa oma arust lähed lihtsalt vooluga kaasa, siis tegelikult tähendab see pidevat plaanide muutumist. Kes oleks võinud arvata, et ma jälle tööle lähen. Või et mõte välisreisist mind pigem väsitab kui erutab. Samas tundisn juba esmaspäeval mõningaid kommuunipohmeluse ilminguid (see on samasugune nähtus kui tavalinegi pohmakas, et olek on habras, aga tegelikult midagi ei kahetse) ja kümme päeva võõras keskkonnas peaks just paras puhastumine olema. Et selle aja sisse jääb kaks eksamit ja kolmepäevane konverents on muidugi pigem miinuspoolel, kuigi lihtsalt niisama olla ma ju ka ei oska (selle aasta reise paika pannes hakkasin juba mõtlema, et kui paljuks läheb, siis jätan puhkusereisi ära, sest seal niikuinii ei tehta midagi). Nii et pöidlad pihku, et jalgratas veel kuuri all alles on ja Hollandi taevas samavõrd kõrgemal kodumaa omast kui tavaliselt (ehk koguni sinist värvi, kui eriti veab). Goede avond, Nederland!

2008-01-17T14:31:00.000+02:00

Tänane päev on absoluutselt täiesti uncool. Tunnen solidaarsust rannikualadega oma tormihoiatust vastu võttes. Eile uinusin juba üheteist paiku, kuid hommikul peale kümmet end voodist välja ajades olin ikka veel väsinud. Läänerindel muutuseta hetkelgi. Silmavaade on tuhm, pea käib ringi, tuju mossis, kõik läheb katki, ülejäänud käib närvidele. Aga muidu on elu ilus! Tuleb nõustuda Jeekaruga, kes paar päeva tagasi mulle mullis elamist ette heitis. Teen seda jah ja väga edukalt kusjuures: meeltes on pidevalt paralleelelud seebiooperlike murrangutega, millele reaalsus (paljuski õnneks) lähedalegi ei saa. Aga eks ma päriselt olengi veidi liiga ohtlik nii ümberkaudsetele kui iseendale; vähemalt mis suhetesse puutub (liiga valiv, ütles proua K). 7 päeva veel ja siis kehastun tagasi vaikivaks välisüliõpilaseks. Mängud identiteediga on piisavalt huvitavad, et varjata oma kurnavat kõrvalmõju.

2008-01-15T10:14:00.000+02:00

Taksojuhid! See on vaieldamatult üks mu lemmikteemasid ning Provintsilinna sohvritest sai siinsamas mõni aasta tagasi (aeg lendab ja lendab) päris korralik ülevaade tehtud. Ma ei saa aru, kuidas nad ei saa aru, et kui inimene võtab hommikul tööle minekuks takso, siis ta kas a) pole hommikune inimene või b) tal on lihtsalt paha hommik ning et tegelikult on asi mõlemas ning mõlemal juhul tahetakse taksos vaikust, mitte vingumist teemal "sel tänaval on ju kaks kaubakeskust, kust ma pidin teadma, milline" ja "kurat, vaja neile naistele autosid osta". Eriti siis, kui eelnevalt oled poes unises ükskõiksuses midagi tegemata pealt vaadanud, kuidas üks vana naine ostab jahu ja piima, aga siis jääb kaks krooni puudu ja ta peab piima tagasi andma. Sobrasin küll rahakotis, et ehk leian kahekroonise, aga ei leidnud ja miskipärast suurema raha andmine tundus võimatu (ega müüjal tagasi ometi poleks anda ju). Nüüd on karmavõlg.

2008-01-14T15:27:00.001+02:00

Kõigepealt kutsub ta mind Super Bitchiks ja nüüd siis palub tüdrukutel oma meiliaadress mulle edastada, kuigi tema Poola pedest poiss-sõber tal selle ära keelas. Otse loomulikult ei kavatsegi ma end tagasi hoida ja juba kirjutasin talle. Ja et oleks vastatud kiiresti ja huvitavalt!

2008-01-11T11:06:00.000+02:00

"Everything counts in large amounts". Kuivõrd töötee möödub DM baarist, siis ümisen igapäevaselt tööle jõudes mõnd "Depeche Mode´i" laulu. Täna siis see. Meestel on muidugi õigus, nagu näitas väga hästi ka eilne käik preili Böö sünnipäevale Inglas. Muidu pean end ikka kobedaks ja nooreks tükiks, aga no nende teinivendade hordide seas vajuvad käed lihtsalt rüpest läbi ja tekib vastupandamatu soov kamina kõrval istet võtta, kõik lapsed enda juurde koguda ja hakata vestma lugusid "vanadest aegadest". Ja üldse, kuhu küll kõik lilled jäid? Noorsool pole ju maitse raasugi, kõrvuti istuvad kloonmoenarrid ja aknes pusapoisid. Stiile on palju, aga stiili mitte üldse, vingus vana känd. Tegelikult nii hull asi muidugi polnud, kaks eksemplari jäid ikkagi silma: üks piitspeenike ärimees ja teine kahupäine kelner. Kuna aga minu menüüs oli eile vaid hirmus peavalu, siis midagi põnevat juhtuma ei hakanudki (pisuke takistus oli ka see, et nad olid ainsad heterod seal). Ütleks, et ehk teine kord, aga palju seda aega enam ikka on, eks ole. Kõike seda arvestades oleks vaid kohane, kui koduteel kostaks DM uksest vihmasele tänavale parastav "Enjoy the silence".

2008-01-09T12:10:00.000+02:00

Vaikuse tunnid täiskasvanutele. Osavõtt vabatahtlik, kuid rangelt soovitatav kõigile, kel vanust 18+. "Vanadus ei hüüa tulles!" "Mis täna magatud, see pensipõlves hooleta!" Ehk viis päeva nädalas tööl käia on ikka jube raske ja eile poolmagades palju tööd ära tehes tundsin korraga vastupandamatut vajadust lõunauinaku järele. Mõeldud-tehtud, eks ole, võiks olla: tulin töölt varem ära ja terve kodutee oli silme ees enda diivanile vabalangev keha. Suunurgas tilbendas väsimusele vaatamata naeratuski. Esimene tagasilöök tuli kodutänavale keerates korteriaknas tuld märgates - Jookarul ju vaba päev, meenus, aga ta vaikne poiss, küll hakkama saame. Tuppa jõudes pidin siiski vakatama, sest lisaks Jookarule olid kodus ka kõik teised. Kolmveerand viis päeval! Kurat, kas tööd enam üldse ei tehta? Tehakse, aga see on väsitav ja paarikümne minuti pärast nohisesime kõik peale Jeekaru, kes tublilt perele süüa keetis. Seega: vaikuse tund täiskasvanutele - vabatahtlik, aga rangelt soovitatav. Hinnale lisandub vananemishirmuteraapia.

2008-01-03T12:01:00.000+02:00

No persse, mängi ikka tulega, pärast süda kõik kõrbenud. Terve eilse päeva oli väga habras olla ning konstantses paanikahoos tundus esimene tööpäev palju väljakannatamatum. Lõuna jäi ka vahele, sest korraga lajatas teadmine, et olen suutnud taas ära armuda, nii kõvasti lagipähe, et võttis paariks tunniks pahuralt arvutiekraani vahtima. Koju jõudsin sitas tujus nagu ka kõik ülejäänud kommuuniliikmed ja nii me siis seal diivanil istusime ja turtsusime. Ainsana oli heas tujus Väike Prints, aga sellega kaasnev hüperaktiivsus ajas teisi vaid hulluks ning ühel hetkel lipsas üle huulte kõvem noomitussõnagi.

Minu jaoks pole armunud olemises midagi suurepärast, see on üks jubedamaid aegu, mis elus üldse ette tulla võib (füüsiliselt rõve on olla ju). Samas pole ma eal kannataja tüüp olnud, nii et Nukuneiu ettepaneku nendega südaöö paiku kokku saada võtsin vastu liblikatest kantud tänulikkusega. Ja hästi tegin, sest öösel koju jõudes oli vastik tunne läinud ja südames valitses rahu. Ei, mitte seetõttu, et ta kaines valguses vähem lahe tundus (intellektuaalselt tuli plusspunkte juurdegi) ega isegi mitte olemasoleva poiss-sõbra pärast (ma küll püüdisn end terve päev veenda, et see morjendab mind, aga asjata), vaid põhjusel, et ta tegelikult ka oma meest armastab (mina seda muidugi eriti uskuda ei tahtnud ja pidasin maha dialoogi, mis umbes sääraselt kõlas: - So why don´t you move to Estonia to me? - Because I have something in Poland I love. - What? Your job?). Nii võib must veel isegi asja saada, kuigi ta ütles muuseas, et pole suuremat bitchi eal näinud ja me kumbki polnud päris kindlad, kas see oli kompliment või solvang või mõlemat korraga. Pigem viimast.

2008-01-02T11:13:00.001+02:00

Selline üks ideaalne esimene jaanuar vist olema peabki. Hommikul ärkad üles vaid selleks, et veidi enam riideid selga panna ja jääda ootama paratamatust ehk siis ülejäänud kommuuni, kes paarkümmend minutit hiljem kenasti erinevate tekkide alla su voodisse end üles rivistab. Ja nii jääbki kuni ükshaaval öö hakul oma vooditesse tagasi loivatakse. Vahepeale jääb paar laiska käesirutust voodi kõrval asuvasse külmkappi, kus vaagen eelmiseks päevaks meisterdatud maiustega (tiramisu ja kirju koer), mis karjuvad oma senini-ära-söömata piinades ning ohtralt absoluutselt mittenaljakat huumorit ja kirsina kõige otsas (sõna otseses mõttes siis) Väike Prints, kellega keegi mängida ei jaksa. Ega ta väga enam vist ei imestagi, suur poiss juba ja teab, et iga kord, kui vanaema teda hoidma tuleb ja ülejäänud rahvas pärast pikka üleslöömist kuhugi ära läheb, järgneb päev, mil maja on täis klaasistunud pilkudega täiskasvanuid, kelle ainsad mängumõtted on stiilis "Mängime, et kes suudab kauem vait olla". Nii ei imestanud keegi suurt, kui ühel hetkel Väike Prints ülerahvastatud voodi juurde jalutas ja pisut hämmeldunult teatas: "Issi jäi klotsidest maja ehitades minu toa põrandale magama". Aga issil oli ka õigus seda teha, sest päevapäästjana oli just tema see, kes Hesburgerisse sõitis ja meeletus koguses seeditavat pahna toiteväärtusega null ära tõi. Öeldakse, et seda, mis teed esimesel jaanuaril, teed terve aasta, aga ma kahtlen küll, et mul õnnestub ka järgnevad päevad lõpetada vaikselt shampust rüübates ja telekast ei-tea-mitmendat-korda "Moulin Rouge´i" vaadates.

2008-01-01T12:30:00.000+02:00

See on põhimõtteline küsimus: kui sa oled bitch, kas sind peaks morjendama, kuidas see teistele mõjub? Eile oli siis aastavahetus ehk järjekordne "siis peab pidutsema" päev, mis algas külaskäiguga Soome Kommunisti juurde (ta on soomlane; ta on kommunist; ta on estofiil ja käib muudkui Eestis, kus üürib mõne korteri ja paneb peo püsti; ta armastab väikeseid vene poisse, kelle ta laseb spetsiaalselt enda jaoks kuskilt Venemaa avarustest kohale tuua). Miks ma sinna peole üldse läksin, teades vägagi hästi, kuivõrd mulle seal arvatavasti ei meeldi, kuulub müstika valda. Oma osa oli mängida Megatähe väikvennal, sest ega ma ei suuda ju kiusatusele noore poisiga "oled sa kindel, et sa kübetki gei ei ole"-mängu ette võtmata jätta. Igatahes ühel hetkel oli ta meil poolpaljalt toas ning kogu ülejäänud kommuun proovis erinevaid hilpe talle pähe määrida, sest mingi jalgevahe põlvini teksade ja XXXL pusaga tüübiga mina end linna peal ometi ei näita. Tema oli ka see, kes koos minuga Soome Kommunisti peolt õrn tunnike pärast saabumist sõnadega "Sa ju tead, et ma ei ole homofoob, aga 20 pede ühes väikeses toas oli minu jaoks ikka liig" lahkus ning taksosõit hiljem TT veelgi väiksemas toas maandus (kui matemaatikat teha, siis seal oli geide kontsentratsioon ruutmeetri kohta isegi suurem, sest TTl ja Nukuneiul (sorry, A-L, aga selline nimi nüüd sai ja jääb) olid kaks Poola pede külas. Jeekaru ütles neid paar päeva varem kohates, et mõlemad võiks mõnes filmis gnoomi mängida ja poole osas võib nõustuda, aga Poola pede Kanada poiss-sõber oli pärast mõnda shampuseklaasi küll nunnu, mida ma talle ka ütlesin (koos ettepanekuga lähemalt tuttavaks saada). Inimesena, kes teab, mida tahab, avasin oma kaardid korduvalt ning ei lasknud end häirida ka faktil, et tema Poola pedest poiss vestlusest välja jäätuna sama laua taga istus. Peo kõrghetkil tunnetasin juba kõrgpilotaazhi ähmaseid ilminguid, kui korraga oli täies hoos nii "oled sa kindel, et sa gei ei ole" kui "oled sa kindel, et sa oma poissi petta ei taha" mäng. Kumbki polnud päris kindel. Väikevend lubas mõne aasta pärast (minu meenutuste kohaselt, ise raiub ta täna hommikul kümneaastast tähtaega) ära proovida ning kanadalasest hakkas lõpuks suisa hale (ma peaaegu arvasin nägevat, kuidas tal ajus erinevad põhjused, miks truu olla, keerisena ringi tuiskasid). Nii et vastus mu esialgsele küsimusele on ilmselgelt ei.

2007-12-31T13:26:00.000+02:00

Väsimuseaste on selline, nagu oleks nädal aega hommikust õhtuni akadeemilist teksti kirjutanud. Tegelikkuses pole muidugi ridagi paberile saanud ja ükski tähtaeg ei kummita, küll aga on pidevalt ümberringi miljon inimest ja kõik miskipärast kisavad tohutult (loe: räägivad normaalse häälega, mis pärast neljakuist ühikatoa vaikuselummust mõjub, kui vägistaks keegi mu trummikilesid). Ainuüksi nende ridade kirjutamiseks on kulunud viimased pool tundi: Jeekaru mängib arvutis valju põrkega tennist, Megatäht on üleväsimusest hüperaktiivne ning tassis kaasa ka oma lapsepõlve lõpetava vennaraasu ning Väikese Printsi energivarud on endiselt ammendamatud. Ehk teisisõnu on väga tore tagasi olla, aga kuskil kaheksa paiku õhtul saab jaks otsa ja tahaks tohutult omaette kuskile nurka tõmmata.

2007-12-28T16:49:00.001+02:00

Hakkan vist endale korterit ostma. Mina! Olmeasjade äbarik. Vaatasin täna ei vähem kui 1800 kinnisvarakuulutust läbi ja bookmarkisin isegi 16 neist ära. Mulle ei meeldi kogu see protsess: maaklerid, kohtumised laenunõustajatega, mööda linna jooksmine ja korterite vaatamine ... Minu loogika on, et esiteks olen ma olnud oma panga klient 15. eluaastast peale ja nad lihtsalt peavad mulle normaalse laenupakkumise tegema, ning teiseks tean ma end küll, et kui ikka fotode ja tutvustuse järgi vau! kuuldavale ei tule, siis pole mõtet ka vaatama minna. Ehk siis hetkel on silmapiiril neli varianti. Kõik pisut liiga kallid mu jaoks. Vähemalt on lootust Jookaru näol poole kohaga olmeasjade assistent saada, sest tema huvi kinnisvara kui sellise vastu jääb vast alla vaid soovile minust praeguses elamises lahti saada (mida ma ka suurepäraselt mõistan). Nii et ühel päeval mitte väga kauges tulevikus helistan ma maakleritele ja lepingi korterivaatamised kokku (arvatavasti kõik ühele päevale, et samaks õhtuks juba otsus vastu võtta - poodlemine peab olema lühike ja lööv!).

2007-12-27T11:17:00.000+02:00

"Pederaste ma ei salli," on lause, mida jõulude ajal meie peres korduvalt kuuleb. Vaatamata sellele osutusid jõulud kodus märksa meeldivamateks, kui eeldasin. Muidugi, purjus inimesi ikka nägi ja tobedaid-tüütavaid vestlusi tuli ka pidada, aga oli hetki, mil tekkis isegi mingi peretunne. Asi areneb.

Esimesed nädalad tagasi Eestis on läinud palaviku ja nohu tähe all (meeletu kliimamuutus ikkagi ju), aga ega ravida pole olnud aega - kuidas sa ikka esimesel töönädalal kohe tervisepäeva võtad ja siis oli eile veel rõveda artikli tähtaeg (saatsin ära, konarliku ja suurte kahtlustega, aga ikkagi saatsin). Nüüd lebon voodis, vaatan "Kodu keset linna" ja teen suuri plaane pesema ja poodi minna. Üks mõte oleks võtta tänane päev vabaks ja niisama ollagi, aga kuidagi kibeleb juba sees midagi uut alustada. Oskamatuse puhata olen pärinud muidugi emalt, kes kümme aastat puhkust pole pidanud ja nüüd omadega läbi on. Nii et, kallid lugejad, uuel aastal puhakem vähemalt kaks päeva nädalas!

2007-12-17T20:22:00.000+02:00

No mis nii viga tööl käia: hommikul on shampusepudel laual juba ootamas, keskpäevaks sakk peas ning viimane aeg lõunale minna. Muidugi annan endale aru, et ega päriselt nii ei jää, aga no hubasemat kontorit annab ikka leida. Eks sellel ole ka oma miinused, sest ainsa meesterahvana pole absoluutselt mitte kedagi teist süüdistada, kui miski tilk peldikupoti serval - äkki peab ka istudes asjatama hakkama? Entusiasmi on, nii et palju õnne mulle uue siis.

2007-12-13T15:36:00.000+02:00

Poole tunni pärast hakkan tulema siis. Kuna ma vaevalt Amsterdamis internetti leian, siis enne Eestisse naasmist vist enam siin sõna võtta ei jõua. Kohver on pakitud (püüdsin ka paanikahoogu veenda kohvrisse minema, aga ta arvas, et eelsitab ikka mu keha soojust - mingu ta ka ..., ma ütlen). Nüüd ootab siis ees ühistranspordimaraton, kõigepealt buss, siis rong ja õhtul on veel teatrisse kuidagi vaja saada (tramm?)... ei meeldi mulle need täistuubitud liikuvad karbid (loodetavasti on rongis ikka istekohti, ei viitsiks küll kaks tundi püsti seista). Niikuinii ununeb midagi maha, aga peaasi, et ID-kaart ja raha kaasas on, muu on asendatav. Amsterdamis ööbin vähemalt tuttavas kohas, omanik teab juba nimepidi ja tervitab kättpidi - püsikliendi värk (kuivõrd tegemist paadiga, siis ülemäära mugav seal pole, aga samas on see ainus koht, kus ka üksinda reisides 30 euroga privaatse toa saab - mujal küsitakse ehk vähem raha, aga topitakse sind ka kuuesesse ühikatuppa no ja selle jaoks olen ma juba ilmselgelt liiga vana). Homme pean terve päeva kuskil linna peal veetma ... arvatavasti leian hubase kohviku ja kirjutan artiklit, mida ma nähagi ei taha, aga mis teha, tähtaeg ukse ees. Et siis minek.

2007-12-11T19:59:00.000+02:00

Miskipärast pakkisin hetk tagasi kohvri ära. Ega saa ju asju viimasele hetkele jätta - lennuk läheb juba reede õhtul kell 8. Püüdsin sundida oma keha mäletama, kui raske on täpselt 20 kilo, aga ausalt öelda pole mul õrna aimugi. Pakkimine on sel korral isegi võimatum kui siia kolides, sest tubli poole kohvrist täidavad ostetud-paljundatud raamatud. Ainuüksi Nortoni antoloogia üks köide kaalub üle kilo kindlasti. Nii et riietele suurt ruumi ei jää. Kui ma ainult suudaksin meenutada, kas ja millised hilbud minust Eestisse maha jäid ... Olen Eestis niikuinii vaid kuu aega, nii et viiest särgist lihtsalt peab piisama.

Igatahes püüan hetkel ka aklimatiseerimist ennetada ja lähen tasapisi Eesti elu peale tagasi: eile panin EMT kaardi telefonisse(kohalikul Vodafone´il polnud enam krediiti niikuinii), täna korjasin kõikidest taskutest-riiulinurkadest Eesti raha kokku ja voltisin ilusti rahakoti vahele (kuidagi peab lennujaamast ju ka koju saama) ning üldse tunnen vastupandamatut vajadust kõigiga eesti keeles rääkida (mida ma siiski ei tee, et endast ikka normaalset mälestust jätta). Aga ma lobisen, kui tagasi olen (või vaatan hirmunult kõigile otsa, sest viimased neli kuud olen suhelnud peamiselt arvuti abil, mis häälepaelte tööd teatavasti ei nõua).

2007-12-11T00:09:00.001+02:00

Mõtlesin, et hoiatan teid kõiki, et kui ma nüüd tagasi tulen, siis ärge ära ehmatage, aga ma olen nüüd nohik. Ühtki asja vedelema ei jäta, kõik tööd teen valmis ennetähtaegselt, kuulan vanemate ja targemate sõna ning tunnen haiglast rahuldust oma teadusmaailmas kükitamisest, mistõttu tihtilugu itsitan omaette, toon kuuldavale üldsusele arusaamatuid fraase nagu "tahaks kõik need tabelid välja printida ja siis nende peal "Ugly Betty" Henryga püherdada" ning tunnen õudu iga kord, kui keegi "ei viitsi/jaksa/oska/suuda" ütleb. Istun sirge selja ja ristatud kätega, räägin tasakaalukalt ja ainult siis, kui midagi öelda on, ning pahedesse nagu alkohol suhtun kahtlevalt. Et te siis teate ja ei ehmata. Eks ju? Kui see kellelegi probleeme valmistab, siis palun teavitage mind sellest hiljemalt kolmapäeva, so 12. detsembri keskpäevaks ja ma olen kindel, et me suudame üheskoos lahenduse välja mõelda. Aitäh!

Ah jaa, ma ju unustasin öelda, et olen viimased neli kuud ka taimetoitlane olnud.

2007-12-08T15:33:00.000+02:00

Mulle meeldib üksi võõrast linna avastada, siis võib süümepiinadeta endal ära eksida lasta. Käisin eile Amsterdamis teatris ja enne ning pärast etendust uitasin niisama linna peal. Eksitamise põhireegel on, et kaarti võib vaadata vaid enne hotellitoast lahkumist korra, et otsida üles lõpp-punkt (teater näiteks). Edasi tuleb end linnaloogikale allutada (see on igal linnal olemas) ja küll lõpuks kohale jõuad (kas just kõige sirgemat teed mööda, aga see polegi oluline, sest mida kõrvalisematesse kohtadesse satud, seda paremini saad linna tõelist miljööd tunda). Reeglitel on muidugi erandid. Näiteks juhul, kui etenduse alguseni on viis minutit ja sa seisad õigel tänaval maja ees, mille number ühe võrra väiksem kui otsitaval, aga samm edasi algab juba uus tänav, võib kaardi välja võtta küll (kusjuures lõpuks juhatas mind õige kohani mitte kaart, vaid mälupilt eelmisest Amsterdami käigust). Amsterdam on väga ilus linn, aga turistid ajavad mind öökima (isegi kui nad ise parasjagu keset tänavat ei ropsi), aga samas on ka lõbus seista kangi all vihma eest peidus ja kuulata, kuidas erinevad seltskonnad erinevates keeltes üksteisest räägivad ning kõigest aru saada. 6 päeva veel.

2007-12-07T00:14:00.000+02:00

Loodetavasti ei tekitanud ma alati vaikivale noormehele meie inglise keele ajaloo kursuselt, kes iga kord, kui midagi ütlema peab, võluvalt punastab, püsivaid kahjustusi, kui täna tema juurde jalutasin ja ütlesin: "You don´t talk too much, do you? So, I have to ask you something, you don´t have to answer but I have to ask: are you gay?" Vastus oli ei (damn, teine küsimus oleks olnud ta välja kutsuda - olen terve semestri teda piielnud ja nüüd ju pole enam midagi kaotada, ärasõit siinsamas), aga vähemalt jäävad kõik "what if?" vestlused iseendaga pidamata. Seda vabadust iseenda juures jään Hollandist arvatavasti kõige enam taga igatsema.

2007-12-05T14:54:00.000+02:00

Veider on olla pankrotis, kui sa seda tegelikult ei ole. Ostsin just viimase raha eest juustu, rohelist teed ja piima. Tee ja juustu eest tasusin pangakaardiga, piima eest sularahas. Nüüd on arvel 1.10 ja rahakotis 0.90 eurot. Kogu mu raha on aga kuskil SEB ja ABN Amro vahel, liikudes Eesti arvelt Hollandi omale, ja nii juba viis päeva. Tegelikult on olemas ka krediitkaart, aga seda kohalikud poed ei aktsepteeri (pea mitte kuskil ei saa krediitkaardiga maksta miskipärast, hollandlased pole just eriti usaldav rahavas vist). Nii et tänasele Sinterklaasi peole common roomis ei lähe, sest tingimus "võta kaasa 3-eurone kingitus" jääb täitmata. 400 grammi juustu pole vist päris see kingikotis? Ja ega ma ausalt öelda raatsi sellest ka loobuda. Arvatavasti võtan õhtul veel ühe rattatreti kohalikku bensiinijaama ette, et ka viimased 90 senti laiaks lüüa (see on mul mingi kompulsioon, et kui raha on vähe, siis tuleb viimnegi ära kulutada). Ostan endale shokolaadi või midagi - ikkagi Sinterklaas ju ja kingitusi peab tegema, kasvõi iseendale. 9 päeva veel.

2007-12-03T12:00:00.000+02:00

Juba teist päeva on väljas suurepärane ilm toas istumiseks: tuul undab meie vana maja pragude vahel ning sajab lakkamatult. Loodus on siin imelik: puud on ammugi kõik lehed kaotanud, aga rohi on endiselt roheline ja nii pidavat jäämagi. Lõputu sügis. Eestis on vist lumi maas? Ma loodan küll, sest ettekujutuses astun kahe nädala pärast Tallinna Lennujaama uste vahelt välja valgesse jõulumaailma. Et siis juba järgmise päeva õhtuks jõulu üledoosi käes vaevelda. Tugevas tuules lehvivad tuled ja kaunistused ei anna õiget tunnet ikka kätte, kui kõik ümberringi on hall - taevas, asfaldt, isegi inimesed. Olen ümbritsetud hullumeelsetest: nii Shami kui Anna 2 on sügavas depressioonis, nii et väldin neid hetkel - ega ma isegi teinekord heast vingumisest ära ütle, aga no kaua võib! Terves majas on tunda semestrilõpu väsimust ja pealetükkivat koduigatsust. Elamine võõras kultuuris on asendamatu kogemus, aga ... lõpuks tundub mõttetu uusi pikaajalisi sidemeid luua, sest niikuinii varsti lahkud ja vaevalt enam tagasi tuled. Täna on hea päev üksi olemiseks.

2007-12-02T12:11:00.001+02:00

Leidsin netist oma vana armastuse - Jonsi. Aasta siis oli 2004 ning tema Eurovisiooni lugu ketrasin ohtralt nii enne kui pärast haiglas olekut. Laval ma teda otseselt ei näinudki - palatikaaslaselt laenatud telekas oli sõna otseses mõttes peopesa suurune ning pildi kvaliteet lihtsalt jube. Kuna täna on esimene advent ning kolmapäeval saabub Hollandisse Sinterklaas (pärit Türgist, elab Hispaanias, käib kord aastas kingitusi toomas, mille tema abiline Must Peeter - inimõiguslastel tohutult hambus hetkel - korstnast sisse toimetab (sestap ka tema must värv)), siis siin on Jonsi pärisbändi "i svörtum fötum" (tõlkes mustades riietes) jõululugu. Teda on hea vaadata, kas pole?

Laul, mida ise viimastel päevadel ohtralt kuulanud olen, kannab aga nime "Paradis". Islandi keel meeldib mulle, sest seal on palju Old Englishiski olnut. 12 päeva veel.

2007-11-30T20:20:00.000+02:00

Issand jumal! See naine sidemetes on ju hoopis Danieli surnud vend! Olen täielikult "Ugly Betty" maailmas, juba teist päeva järjest. Mõtlesin, et kui nüüd tagasi tulen, et siis saab ju jälle telekat vaadata, aga kõik seriaalid juba poole peal, et tuleb järele jõuda. See Daniel on lihtsalt nii armas (ootamatult hea näitlejatöö poisilt, keda eelkõige mäletan istumas Joshua Jacksoni voodiserval "Cruel Intentionsis"), no ja Justin on muidugi lausa uskumatu (päris julge samm produktsioonifirma poolt teismeline gei sisse kirjutada). Ah! Ega mul palju aega pole, järgmine osa saab kohe buferdatud. Küsimus on nüüd selles, kas jätan vaatamise pooleli seal, kus Eestis hetkel ollakse, või ei suuda ma seda mitte ja vaatan lõpuni? Hmm, raske valik. Mul on ka oma Danieli vaja.

2007-11-28T11:45:00.000+02:00

Just sellistel õhtutel, kus küte ei tööta (jälle) ja ükskõik, kui kerra sa ennast ka ei tõmba, ikka leiab külma õhu voog tee su teki alla, soovin, et oleks kedagi kaissu võtta. No on tõesti külm: õues on hetkel hädised 4 kraadi sooja ja toas ... kampsunis, teki sisse mähituna ja kuuma teetassi käes hoides elab üle, aga sõrmeotsad tõmbuvad trükkides küll üsna siniseks. Ehk on see isegi hea, sest kõigi muutuste ootuses on mu koolivaimustus üle läinud, aga täna tundub loenguruumi soojus täitsa ahvatleva vaheldusena pärast külma ööd (eile sain küll klassiruumis peaaegu kuumarabanduse, aga ikka parem, kui viis tundi lõdisedes 18. sajandi inglise salongikomöödiaid lugeda). 16 päeva veel.

2007-11-24T15:06:00.000+02:00

Ma, kurat, ei oska ju neid kuradi diagramme teha OpenOffice´iga, raisk, raisk, raisk. Kogu aeg läheb untsu ja nüüd pole mul enam üldse tuju nendega vaeva näha. Ehk siis lükkan artikli kirjutamise taas järgmisesse nädalavahetusse. Ei saa öelda, et ma hetkel teadustööst ülemäära vaimustuses olen, pigem hakkan üha enam aru saama, kui palju mul on omadusi, mis teadlaseks olemise üsna keeruliseks teevad (püsimatus, kiirustamine, isiklikkus). Ja ma süüdistan selles Hollandi Professorit. Sest süüdlane peab olema (muidu jääb veel mulje, et põhjused on minus endas ja see, nagu me kõik teame, on muidugi võimatu). Tra, ma ei viitsi seda artiklit kirjutada. Midagi ei viitsi teha. Olen tegelikult väsinud sellest, et mingit kindlust elus pole ja esimest korda oma elus igatsen teatava rutiini järele. Kodu ja mees ja töö ja - siit ma tulen!

2007-11-23T15:42:00.000+02:00

Olen vist pisut armunud. Väljavalitu on muidugi vägagi straight, et poleks ikka lootustki, aga see sobib mulle päris hästi, sest esimest korda elus on armumine täiesti aseksuaalne. Ausalt öelda ei ole ma kunagi uskunud, et platooniline armastus on võimalik, aga pean nüüd vist oma sõnu sööma hakkama. Tegelikult mulle meeldib, et sa oled eestlane, elad Hollandis ja siis lähed mõneks päevaks Münchenisse ja armud seal inglasesse, kes veel pealekauba on hetereo - annab ikka oma elu keerulisemaks teha, kas pole? Aga see pole selline valus armumine, et nutad taga asju, mida kunagi olema ei saa, pigem positiivne ujumine koosoldud hetkedes. Oleks võinud ju võtta selle Poola poisi, kel geindus lausa kõrvadest välja ajas, aga ma valisin hoopis lõhkise kampsuni ja näritud küüntega British bloke`i. Või mis ta enam nii bloke ongi, 31 täis juba, aga kuidagi suudab ta olla sama minuti sees täiesti abitu oma briti "hoian kõik emotsioonid endale" maskiga ning võitvalt hoolitsev, kui ta sind heast peast kallistab, kui sa veiniuimas pisut oma maailma vajud. Eks see ole talle endalegi harjumatu ning ausalt öelda ma ei oodanud, et ta oma lubaduse mulle kirjutada kohe järgmisel päeval täide viib, aga näed! Mulle meeldivad inimesed, kel on üllatusi varuks ja tegelikult meeldivad mulle ka inimesed, kes on hoopis teistsugused, kui nad esmapilgul paistavad. Ehk seetõttu, et olen isegi sedamoodi. Tore on armunud olla, see toob õues päikese välja.

2007-11-22T12:43:00.000+02:00

22 päeva veel. Ja siis tagasi koju ning 17. detsembrist olen taas korralik tööinimene, kes igal hommikul end kella kümneks kontorilaua taha veab. 22 päeva. Täitsa ootan, et saaks tagasi tulla - mitte et mulle ei meeldiks siin olla, aga töökoht lihtsalt on selline, et tahaks juba pihta hakata. Ma nii loodan, et ei pea pettuma. Ah et mis töö? Ega ma ise ka veel päris täpselt tea, aga Agentuur reorganiseerib end ja nüüd on vaja inimest, kes jagaks ja koguks infot ja mõtleks uusi projekte välja. Mis täpselt, selgub töö käigus. Loodetavasti. Proua K igatahes ütles, et see on NII sinu töö ja Sofaa oli ka väga toetav, nii et eeldusi on (vabandan kõigi ees, et ma sest varem ei rääkinud, aga ei tahtnud kuidagi ära sõnuda). 22 päeva. Lennukipiletid ostsin juba ära (ees ootab siis selle aasta 16. lend - minu tänavune keskkonnajälg on tõesti üüratu, aga enda kaitseks võin öelda, et tavaliselt sõidan jalgrattaga või käin jala). Nüüd on siis veel nii, et on vaja endale korter leida. Olen otsustanud, et on aeg midagi kodu sarnast endale muretseda, kaua ma ikka ei suuda otsustada, kus ma elada tahan. Korteri ostmiseks mul muidugi raha pole ega tule ka, aga üürida vast ikka saan, sest jubedalt tahaks, seda enam, et ka uus töö on selline, mis toob arvatavasti kaasa mitmeid sõite välisfestivalidele. On hea, kui on kuskile tagasi tulla. Aga nüüd tuleb pilvedelt alla tulla jälle ja hakata kodutööd tegema, sest koolis ju viimased loengud ja kõikvõimalikud testid ees. Eksamid on alles jaanuari lõpus, nii et siis tulen kaheks ja pooleks nädalaks siia tagasi. Tore, kui plaanid muudkui muutuvad, kui nad positiivses suunas muutuvad.

2007-11-19T10:02:00.000+02:00

Millalgi öösel hotelli poole jalutades mõtlesin, et München on vist ilus linn. Pead ei anna, sest veiniuimased silmad võivad teinekord trikke teha. Ning siiski suutsin hommikul juba kell 8 äratuskella ennetades silmad lahti teha. Täna on selles mõttes eriline päev, et erinevalt eelmistest on meil täna isegi lõunapaus ette nähtud. Õhtusöök on küll alles kell kümme õhtul, pärast kaht etendust ja kaht töögrupisessiooni. Olen aru saanud, et üheks ülesandeks saab täna olema kaameraga linna avastamine ja sellest siis mingi asjanduse vormimine teistele näitamiseks. Mis siis ikka, ju kordub üleeilne, mil istusime kell üks mitmekesi rivis lobibaaris, kõigil läpakad nina all, ja kirjutasime oma kodutööd.

2007-11-17T15:34:00.000+02:00

Münchenis on peaaegu lumi maas: tänavatel seda väga ei näe, aga lennukiga linnale lähenedes oli küll kõik valge. Nii tuleb varsti tõesti jõulutunne peale. Nii Amsterdami lennujaam (muide, Schengeni riikidesse reisides on see jaam isegi mugav ja sugugi mitte nii ebameeldiv kui näiteks seni Eestisse lennates) kui terve Groningeni linn on jõulukaunistusi täis. Jõuludega pole neil kuuskedel ja kingipakkidel muidugi midagi pistmist, 5. detsembril on tulemas hoopis Sinterklaas. Ma täpselt ei tea, mismoodi ta jõuluvanast erineb, väga vist mitte.

Otsustasin sel korral reisimist viimasele minutile mitte jätta ja ausalt öelda ma ei saagi aru, et kuidas ma olen julgenud seni nii täpselt oma kohalejõudmist arvestada: eile jäi esimene rong hiljaks, mistõttu pidin ümberistumist pool tundi ootama ning lõpuks viibis teinegi rong 20 minutit, nii et jõudsin Amsterdami ligi tund aega plaanitust hiljem. Oleks ma täna hommikul Groningenist tulema hakanud, poleks lennule kuidagi jõudnud. Tuleb muidugi ma ei tea keda tänada, et ma pole sattunud veel ühegi suitsiidirongi peale: seda pidi siin ikka olema, et keegi hüppab oma elu rongi ette minema ja siis vaesed reisijad peavad tunde kinnises rongis ootama ja ainus, mis neile öeldakse, on et "teel on problem". Peab ikka ülbe suitsiidik olema, kui lennujaamarongi valib, mõtle, kui paljudel see reisi untsu keerab.

Amsterdamiga oli aga nii, et see lärmavate masside voog tekitas mul kohe keskjaamast tänavale astudes korraliku ärevushäire ning kuna ma polnud eelmine öö ka korralikult magada saanud, siis vudisin käbe oma botelli ja magasin kolm tundi. Õhtust sööma minnes oli olo juba märksa parem ja resto, mille valisin (olen seal varemgi olnud), oli mõnusalt hubane, kuniks sisse astussid kümme pilves-purjus-midaiganes nolki. Tagatipuks hakkasid nad veel eesti keeles ka rääkima ("tra, ma olen 11 aastat inglis keelt õppinud ja nüüd ei saa sittagi suust välja"), nii et ignoreerida polnud neid lihtsalt võimalik. Kuigi ise rääkisin teenindajatega hollandi keeles, oli ikka kuidagi häbi, et need ju kaasmaalased, ja nii sõin oma taimetoidu-lasanje kiirelt ära ning läksin tagasi kajutissse, kus järgmised viis tundi lugesin. Püsti seistes, muideks, sest see oli ainus võimalus enam-vähem kogu oma pikkuses sellesse kuubikusse ära mahtuda.

Hetkel lebon oma hotellitoas (jah, neil on siin wwifi) ja võitlen une ning näljaga, aga kell viis pean juba esimeses workshopis olema (ahjaa, olen siin teatrifestivalil ja ühtlasi noorte kriitikute koolitusel). Hakkan vist tund aega varem minema igaks juhuks, sest hotelli otsisin küll üsna kaua. Ma nimelt olen ju totaalne blond, eks ole, ja mõtlesin, et piisab täiesti sellest, kui juhised kord läbi lugeda - pole mingit vajadust näiteks hotelli aadressi meeelde jätta. Milleks? Juhises oli ju kirjas, et keskjaamast väljud lõunasuunas ja sealt läänepoole. Asjad läksid persse muidugi juba hetkel, kui rongidiktor seletas saksa keeles pikalt, et kummalt poolt vagunist väljudes kuhu satub ja ma ei jõudnud kuulamagi hakata (muide, avastasin linna sõites, et tänu hollandi keele väiksele oskusele ei suuda ma enam saksa keeles kümnenigi lugeda). Igatahes mingit silti ma lõpuks kirjaga süd nägin ja selle suunas ajama panin ning kümme minutit hiljem olin ilmselgelt eksinud. Asjaliku poisina astusin ühte lukshotelli sisse ja pärisin neilt, et kus mu hotell asub, aga nad polnud sellest kuulnudki. "Mis aadressil see on?" küsis neiu viisakalt ja ma vaid naeratasin kohmakalt, et ei tea, aga meilis on kirjas. Nojah, kogu tema suhtumine minusse kui teisejärgulise hotelli külalisse pulbitses käeviipes, millega ta mul lahkesti nende arvutit kasutada lubas.

Teekonna järgmisesse sihtpunkti kribasin igatahes märkmikusse üles, ei taha enam ekselda. Muidugi selleks, et kohale jõuda, tuleb taas rongiga sõita, nii et näpud pihku, et uksed sel korral vaid ühele poole avaneksid.

2007-11-12T17:10:00.000+02:00

Meie ühikas lammutatakse maha. Selline kiri tuli täna postkasti. Minu õnneks läheb laamendamiseks alles järgmise aasta suvel, nii et mina saan oma ühikaelamuse segamatult kätte. Teate, ma arvan, et kõigile tuleks kasuks veidi pikemat aega kodust eemal olla, sest siis näeksite nagu minagi, et võrreldes muu maailmaga sõltub eestlaste elu poliitikutest ja ärimeestest ikka kordades vähem. "Arendajal tekkisid kinnisvaraga uued plaanid" ja 120 tudengit peavadki kolima - ärge saage valesti aru, kapitalismi vastu ma loosungeid maalima ei hakka, sest ausalt öeldes polnudki see ehitis enam väga elamiskõlblik ja oleks lähiaastail niikuinii kapitaalremonti vajanud. Huvitav, kuidas see teade majaelanikele mõjub, kas "ah, niikuinii lammutatakse maha" suhtumine hakkab end kohe näitama ja paari kuu pärast pole enam elutoas mööblihaisugi? Ootame-vaatame.

2007-11-10T20:27:00.000+02:00

Mõni hommik ä rgates tead k oh e,et see ei ole sinu p äe v - mi tte e t otseselt mi d agi viltu oleks, otse vastupidi, üle pika aja on nädalavahetus, kus pole ühtki kohustust ja võid teha, mida iganes tahad (eile lugesin läbi 700-leheküljelise raamatu ning sõin lõunaks liitri jäätist ) . Seega otsustasin end lihtsalt teki sisse kerra tõmmata ja terve päev filme vaadata. Olingi parajasti erinevaid filme "ette valmistamas", kui hea idee ekraan pisut puhtamaks nühkida pähe lõi. Kuna pabertaskurätist ei piisanud, mõtlesin niisutatud rätiku appi võtta. Mul on pea alati teetass laual arvuti kõrval ja midagi pole juhtunud, nii et ma ei tea, kuidas, aga igatahes õnnestus mul veepudel käega mitte ainult ümber lüüa, vaid selle sisu otse klaviatuurile paisata. Kunstiliselt võttes ilus vaatepilt, tehnilisest aspektist katastroof. Südame puperdades kuivatasin kullakese kähku ära, aga kui juba kolmandat katset järjest ükski nupp klaviatuuril ei töötanud (või õigemini miski töötas nii aktiivselt, et arvutit sisse lülitades ilmus salasõna kui nõiaväel - ja ilge tuututamise taustal - küsitud lahtrisse, vale muidugi), ei jäänud muud üle, kui leida kiiresti üks arvutipood ja abi palluda. Aga kust teada, kus arvutipoed asuvad? INternetist. Jah, aga kui arvuti ei tööta? Õnneks meenus, et fuajees on miski aadress juhuks, kui netikaablit vaja läheb ja sinna siis end väntasingi, lootes, et laupäevale vaatamata ikka lahti ollakse. Tuju oli suhteliselt halb ja väike paanika ka hinges (inimesena, kellele arvuti on peamine töö- ja meelelahutusvahend, võin öelda küll, et terve mu elu on seal sees) ja ega see olek paremaks läinud, kui blond vinniline noormees poes ütles, et tema ei saa midagi ja et üldse, misasi see "ordi" veel on. No on üks Eesti firma, seletan, aga ta vastu, et siis tulebki nende poole pöörduda, mis ei ole just parim vastus, sest see võtaks ju meeletult aega. Küsisin siin igaks juhuks, et äkki on kuskil veel mõni teinegi pood, kust ehk abi saaksin ja tema näpunäidete järgi leidsingi ühe. Sealne onu kuulas mu hollandi-inglise segakeelse seletuse ära (Ik had een ongeluk, ik heb water narr mijn computer spilled jne) ning küsis siis, et misasi see "ordi" veel on ning soovitas nendega ühendust võtta. Mis mul siis üle jäi, kui selle tõsiasjaga leppida, küsisin veel enne lahkumist, et kust arvuteid rentida saab ning sõitsin tusaselt kesklinna poole. Minu psüühika töötab teatavasti nii , et kui on ootamatuid väljaminekuid, siis tuleb veelgi rohkem laristada ja endale midag i kompensatsiooniks soetada. Shoppamiseks aga tuju ei leidnud ,küll aga käisin juuksuris ära. Kui neiu lõikuse lõpus päris, et kas stuffi ka pähe paneb, siis tahtsin öelda, et pole mõtet, sest väljas niikuinii sajab, aga hetk hiljem meenus, et tegelikult ei saja midagi. No kui tänavale jõudsin, siis juba sadas ohtralt ning terve kodutee oli tuul ka vastu. Õnnetu, läbimärja ja näljasena jõudsingi kohalikku bensiinijaama, kust ostsin kõike head, mis kätte jäi, ning hävitasin siis selle kõik kohe, kui koju jõudsin. Aga mis edasi teha? Enne esmaspäeva vaevalt Ordigi tegutseb ja üldse, äkki kuivab arvuti ise ära? Eriliselt lootmata tõmbasin end siis voodile kerra ja kuulasin telefonist muusikat, kuniks kõht taas tühjaks läks. Enne kööki minekut mõtlesin, et nalja pärast vaatan, mis see arvuti teeb ja näe!, lasi parooli sisse lüüa ja hetkel lubab isegi trükkida (kuigi kapriisitseb veidi, nagu isegi näete). Ma siiralt loodan, et see oli vaid ehmatus ja me lepime arvutiga ilusti ära, sest tavaliselt olen ma hea peremees olnud ja luban, et veega ei tule ma enam talle lähedalegi. Aga ta ikka jupsib veel ,ei teagi kohe, mis ette võtta.

2007-11-08T19:31:00.001+02:00

Väidetavalt tuleb meil siin täna öösel suur torm, mis tõstab mere veetaset kuni neli meetrit ning väidetavalt pole midagi nii hullu viimase kolmekümne aasta jooksul juhtunud. Õnneks on meie ühikas lähimast veekogust, ee ... 500 meetri kaugusel. Tore on olla võõrastes kultuurides ajalooliste sündmuste ajal ning hea on teada, et enne esmaspäeva välja minema ei pea. Kes teab, äkki avan isegi punase veini, mis mulle eile eesti keele häälduse õpetamise eest kingiti. See oli ka üks ... huvitav kogemus. Püüdke nüüd meenutada (ega te vist enam mind mäletagi, aga vähemalt püüdke), et kuidas minu suust võiks kõlada sõna "põrgu" ja siis kujutage ette mu kohkumust, kui terve koor, püüdes minu näpunäidete järele selges eesti keeles laulda, sedasama värdlust korrata püüab. Kontserdi ajaks olen mina õnneks juba tagasi Eestis. See poiss, kes sealt koorist minuga ühendust võttis, oli küll cute, mõtisklen siin hetkel, et kas peaks talle kirja kirjutama ja et mida selle sisse siis panna ... Praegu meeldivad mulle kiitsaka olemisega tagasihoidlikud nohikud. Mingi uus trend vist.

2007-11-06T20:04:00.000+02:00

Täna olen loll. Terve päev tegeles mu enesehinnangu mahatampimisega. Kõigepealt kohtusin Professoriga. Kui sul on 38-kraadine palavik, siis on igati loogiline, et linna vändates sajab vihma, tuul on otse vastu ning Professor jääb pool tundi hiljaks. Muidugi mitte nii hiljaks, et su kirjutatu viisakalt kõlbmatuks tunnistada, heites ette nii kiirustamist argumentides. liiga isiklikku stiili kui konarlikku inglise keelt. Tuleb saba jalge vahele tõmmata ja uuele ringile minna. Ning õhtul pärast seda, kui teist korda oma palavikus kere linnast koju oled vändanud, vaatab arvutist vastu tehtud old english testi tulemus - 7,3 ehk hädine C. Et keskmine tulemus oli 6,48, on siinkohal väga väike lohutus, pigem saab kergenduunult hingata, et napilt mediaanilatist üle sain. Nii et hetkel ootan, mil Coldrex taas mõjuma hakkaks (tänu talle pidasin kohtumise Professoriga ja pool seminari vastu, siis aga kadus mõju ära) ning kahtlen sügavalt, et minust kunagi teadlast saab. Või et ma seda tahan, kui nii "akadeemiline" olema peab. Loodetavasti läheb palavik varsti ära ja tuttav mässumeelsus tuleb tagasi. Täna igatahes kuulasin-vaatasin Ilma-Niki uue laulu "Äike, päike" lõpuni ära. Et nagu tasutainfoks oma uue tuleviku jaoks või nii. Homme peaksin kohalikule laulukoorile eesti keele häälduse kiirkooli tegema (neil on kavas mõned Kreegi palad), aga arvatavasti ei saa sellega hakkama ja kui mõni eestlane nende kontserdile satub, siis naerab nende üle.

2007-11-05T12:12:00.000+02:00

Rahvuste erinevused on väljakutsuvalt ... vahvad. Asiaadid teevad süüa nii, et terve köök on täis riisi ja ... tegelikult on riis ainus asi, mille ma ära tunnen, ülejäänud osised tulevad hieroglüüfidega pakkidest (nad käivadki vist kõik mingis oma poes ainult ja ignoreerivad kohalikku toitu täielikult). Hispaanlased on aga teada-tuntud seltsirahvas, muudkui aga topivad nii palju kui vähegi mahub ühte väiksesse tuppa ja siis räägivad korraga ja valjusti. Üks neist elab minu kõrvaltoas ja tal käivad nad külakorda tavaliselt siis kui a) mul on vaja hommikul vara tõusta, et lennukile minna, b) mul on järgmisel päeval eksam või c) ma olen haige. Uskuge, kui sul on 38-kraadine palavik ja pea huugab, siis hispaaniakeelne sädin seda ei paranda. Võtangi hetkel jõudu kokku, et poodi ja apteeki minna. Võiks ju Shamit paluda, aga ta vihkab mind hetkel (nii et see haigus on omamoodi karmavõlg). Põhjus? Ma ei võtnud tema diagnoositud depressiooni piisavalt tõsiselt (ma tean omast käest, kui lihtne on haigust ettekäändeks tuua ka siis, kui asjadel sellega otseselt mingit pistmist pole). Võimalik, et tegin talle liiga, aga miskipärast ei ole ma vahejuhtumist ülemäära raputatud (ju siis on tema intensiivsus mu ära väsitanud). Jah, rahvuste erinevused on vahvad. Eestlased on külmad ja ülbed, aga vähemalt internetiga sina peal: vaatamata sellele, et mu arvuti väidab, et netiühendust pole (ekraani allnurgas on punase ristiga arvuti pilt), töötab see mul siiski. Müstika.
*
Suutsingi end kokku võtta ja poodi vedada, aga! Täna on ju esmaspäev, mis siin riigis tähendab, et poed avatakse kahe paiku. Toredad hollandlased. Vähemalt kohtusin fuajees Shamiga ja ta rääkis minuga, nii et sellega on korras.